Rändkino, välikino ja valgus tunneli lõpus

Kino Illusion Tartu Raatuse tänavas 1916. Foto: Rahvusarhiiv

Välitingimustes liikuvate piltide näitamine ja vaatamine pole Eestimaal mingi uudis, sellega hakati tegelema juba enne päris kinodeks ehitatud majade tekkimist.

Enne kui hakkasid kerkima kinodeks ehitatud majad (Illusion Tartus ja Metropol Tallinnas 1908. aastal), tegutsesid Eestimaal rändkinod. See tähendas, et filminäitamise seadeldised toodi mujalt kohale ja pandi filminäitamise ajaks spetsiaalselt üles, aga neidsamu ruume kasutati ka laulukooride või näitetruppide jm seltskondlike ürituste läbiviimiseks.

Seesugused rändkinod tegutsesid edasi ka siis, kui «päris kinod» juba regulaarselt filme näitasid. Näiteks Tartus tegutses Illusioniga samal ajal ka Peterburi rändkino Royal Bio, Tallinnas jaama lähedal Näituseväljaku paviljonis tegutses rändkino Grand Imperial Vio, Harjumäel The English Biograph Co. London, Rataskaevu tänavas näitas elavpilte Karl Stefani Elektro-Biograph. Kinode filmiprogrammid rändasid ringi koos mehaanikutega (tänapäevase võõrsõnaga öeldult «projektsionistidega»). Arvestades, et tolle aja filmilint oli ülimalt tuleohtlik, oli filmialane rahvavalgustustegevus suisa elukardetav töö.

Eesti rändkinomeestest on põgusalt kirjutanud raamatus «Kümme vakka teatrisoola» (2006) filmisõbrast ajaloolane Hillar Palamets, ja muidugi Veste Paas raamatus «Olnud ajad» (1980). Viimases on juttu mitmest rändkinomehest, kes tegutsesid Eestis juba 1890. aastate lõpust. Kahju, et meil pole midagi nii põhjalikku kirjutatud nagu näiteks soomlase Sven Hirni rohkem kui 300 lehekülje paksuses raamatus «Pildid liiguvad» («Kuvat kulkevat», 1981).