Kas teate, mis vahe on terminitel «distantsõpe» ja «koduõpe»? Lihtsustatult võib ütelda, et distantsõpe tähendab, et vastutus lapse õpetamise eest lasub koolil ja õpetajal, koduõpe aga paneb vastutuse kogu täiega lapsevanematele ja kodule. Olen rääkinud kümnete lapsevanematega, lugenud nende kogemusi ja üritanud aru saada, millest räägib ministri suu, kui kiidab koole ja õpetajaid. E-kooli ülesannete ladumine nõuab järje pidamist, aga ei kvalifitseeru õpetamise alla.
Minu lapse kool ei ole eliitkool, täiesti tavaline kool. Umbes kuu pärast eriolukorra kehtestamist suudeti hakata korraldama videotunde. Praeguseks on vähemalt viis keskkonda, milles orienteerumist on algklassilaps olnud sunnitud õppima. Aga kuulates eliitkoolides õppivate laste vanemaid, saan aru, et meil on võibolla veel isegi hästi. Korrutustabelit tuleks koos nii ehk naa tuupida ning koos tantsusammude õppimine on lihtsalt totakas, aga tehtav. Juba mõnevõrra suuremate laste vanemad peavad teinekord kõigepealt ise õppima ja meelde tuletama, et siis saaks järeltulijaid koolitada.
PÄEVA KOMM
Laste koolivaheaega aga paluks mitte torkida. Enda läbikukkumist ei tasu õpilaste peale lükata.
Kas ma teen õpetajatele ja koolisüsteemile liiga? Natuke kindlasti. Usun, et tegelikult ei ole Eesti õpetajad pahatahtlikud ja passiivne ülesannete kirjutamine e-kooli oli lihtsalt traditsioonilise käitumise tagajärg. Eri keskkondade vahel laveerimise eesmärk pole õpetada rööprähklemist, vaid näitab enda puudulikke oskuseid ja väheseid kogemusi.
Aga idee Reps koos õpetajatega kooli saata on täiesti tõsine. Kaks nädalat on rohkem kui piisav aeg, et kokku leppida keskkonnad, mida e-õppel on hea ja turvaline kasutada. On ka täiesti piisav, et nende kasutamine ära õppida sellisel tasemel, et oleks võimalik lastele tuge pakkuda. Teeks selle digipöörde hariduses kohe päris tõsiselt ära.
Laste koolivaheaega aga paluks mitte torkida. Enda läbikukkumist ei tasu õpilaste peale lükata.