Kohe eessõnas selgitab autor teose sünnilugu, milleks on ei rohkem ega vähem kui EÜSi auvilistlase Vello Salo vastuvaidlemist mitte kannatav soovitus kirjutada Jannsenist ometi vaid temale keskendunud ning positiivse hoiakuga korralik viidetega varustatud raamat.
Vello Salo võinuks tulemusega kindlasti rahule jääda – oma eesmärgi raamat täidab. Peategelane on Postipapa; tütar Koidula, hilisem vaenlane Jakobson, liitlane Hurt, mürgine tohter Kreutzwald, truu väimees Rosenthal jt on sündsalt kõrvaltegelaste rollis, astudes lavale vaid siis, kui seda pealiini huvides tarvis. Ometi on kõrvaltegelaste roll ääretult oluline – ega siis Jannsen üksi ja endale tegutsenud! Ja neid tegelasi on ikka palju ja äärmiselt värvikaid.
Ka soovitud viited on kenasti paigas, allikate loetelu on üle üheksa lehekülje! Otse loomulikult on olemas ka register. Autori sulg on nobe ja keel nauditav, isegi mõnusalt terav teatud paralleelides tänapäevaga. Saab mõnusalt naerda, aga ka kaasa tunda. Andres Tali kujundus on igati sobilik.
Raamatus laseb Laar palju kõneleda Jannsenil endal, esialgu tema päeviku ja hiljem ajalehtede kaudu, ent on ometi alati kõrval ning selgitab tausta.
Raamatus laseb Laar palju kõneleda Jannsenil endal, esialgu tema päeviku ja hiljem ajalehtede kaudu, ent on ometi alati kõrval ning jutustab, selgitab tausta, ja mis kõige põnevam: polemiseerib varasemate uurijate, eriti Malle Saluperega.
Autori peamine ülesanne on pesta Jannsen puhtaks talle seni süüks pandud taagast – müüdavusest sakslastele – ja see õnnestub täiesti. Võib-olla kannatab seetõttu natuke Jannseni kui inimese, tema koduse elu ja kasvõi töötamisprotsessi kujutamine, kuid see kompenseeritakse mõneti lõpupeatükkides.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/12/15516725t1hc282.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/05/27/13121837t1he6fb.jpg)
/nginx/o/2020/05/27/13121838t1h8ef0.jpg)