Helkivad ööpilved (ka hõbepilved) tekivad mesosfääri ülaosas ja mesopausis, kui temperatuur langeb –120 kuni –140 °C-ni. Sellised tingimused kujunevad pooluste lähedal suvises mesosfääris, sest sinna toovad olulise osa soojusenergiast troposfääris moodustunud ja stratosfääris edasi kandunud mehaanilised lained, mille võimalused suurde kõrgusesse pääseda on märksa paremad talvel. Suvel jõuab mesosfääri vähem energiat ja see põhjustab jahtumise.
Polaarmesosfääripilved on kõrgeimad Maa atmosfääris tekkivad pilved, mis asuvad 75–90 km kõrgusel.
Helkivad ööpilved said nimetuse selle järgi, et neid saab jälgida siis, kui päikeseketas on allpool horisonti (–6...–12°, teatud juhtudel kuni –18°). Need on tumeda taeva taustal hõbedased või sinakasvalged (väga harva ka kollakad, kui need on sumestatud õhumassis silmapiiri lähedal) helendavad triibud, kogumid jms. Sinakus tuleb pilvi moodustavate jääkristallide väiksusest, mistõttu tooni annab juba molekulaarne hajumine.
Helkivate ööpilvede vaatlemiseks soodsad tingimused on laiustel, kus on valged ööd, mis tähendab, et atmosfääri alumine osa on Maa varjus, kuid kõrgemasse ossa, sealhulgas mesosfääri ülemisse ossa, jõuab otsene päikesekiirgus, mis hajub jääkristallidel ja osa valgusest peegeldub tagasi.
Seetõttu ongi pilved võrdlemisi eredad ja öisel ajal hästi nähtavad. Nendel põhjustel on parim võimalus polaarmesosfääripilvi näha astronoomilise suve algusest kuni augustini (põhjapoolkeral) ja laiustel 50–65°, kus on parajalt valged ööd. Kõige paremini tulevad pilved esile umbes 60. (põhja)laiusel. Põhjapoolkeral on helkivaid ööpilvi palju nähtud, lõunapoolkeral aga vaid umbes sajal korral, kusjuures pilved on nõrgemad.