/nginx/o/2020/05/27/13121156t1h2c32.jpg)
Viimastel nädalatel oleme ühe partei ministrite suust igasugu hõikeid kuulnud. Küll on põllumehed orjatöö eelistajad, hirmutatakse selle peo lõpetamisega ja siis leitakse, et seda toodangut ei olegi ehk vaja, mille pärast neid ukrainlasi mingid ettevõtjad vägisi tahavad Eestisse tuua. Selle kõige juures räägitakse eesmärgist kaitsta oma inimesi.
Hea küll. Kui maasikad korjatud ei saa, jäävad need põllule. Eestlane aga tahab ikka maasikat osta, ent kohaliku toote valik on siis palju väiksem. Ostame välismaist. Siis võtab Veterinaar- ja Toiduamet maasikatest taimekaitsevahendijääkide proovid ja selgub, et välismaa mammudes on neid palju rohkem. Isegi kui need ei ületa ELi kehtestatud piirnorme, on jääk ikkagi jääk. Kevadel analüüsitud Kreeka maasikatest leiti 12 vahendi jääke. Sööme kõrvale apelsini või viinamarju, mille jääkide arv ei ole küll nii suur, ent saame võib-olla ühe aine topeltannuse.
Maaülikooli professor Anne Luik tõi välja, et kui me neid aineid toidust ei saaks, oleksid riigi kulutused tervishoiusüsteemile palju väiksemad. Pestitsiidid mõjutavad meie närvisüsteemi ja hormoone. Aga meie räägime, et kaitseme oma inimesi – ei luba ukrainlastel Eesti maasikaid korjata!?
Ehk vaataks asja rohujuure tasandilt ja kaitseks päriselt rahva tervist. Üks näide. Mu kodukoha lähedal on suur allikateala, kust kohalikud käivad puhast allikavett toomas. Läbi aegade oleme allikavett pidanud tervendavaks ja pühaks. Ent inimasustusest kilomeetrite kaugusel, keset paksu metsa asuvast allikast leiti kaht tugevat glüfosaati ehk umbrohutõrjevahendit, mille sisaldus ületas lubatud piirmäära.
Kuna allika toitumisala on üsna lai, on see mõjutatud kümnete kilomeetrite kaugusel toimunud tegevusest. Seda teadmata joome allikavett endale sisse, uskudes, et see on parim.
Niisiis on palju rohkem päris asju päris elust, kuidas meid hoida ja kaitsta, selle asemel et ajada jonni, mis rahvusest inimene meie toidu istutab või korjab.
/nginx/o/2020/12/02/13507941t1h9453.jpg)