Mariliis Lindsalu: maasikakasvatajad ei laiskle ning töötajad ei ole orjad

maasikad. Foto: Marko Saarm

Maasikakasvataja Mariliis Lindsalu Marimartast kinnitab, et nende töötajad naudivad oma tööd ning nad on rahul oma makstava palgaga. Samal ajal teevad ka tööd ettevõtte omanikud ning seda mitte vähe. 

Postimees avaldab kommentaari täiesmahus.

Nagu mu tuttavad juba teavad, olen Marimartast ja mu vanematel on 12 hektari jagu maasikapõlde. Kes veel ei tea, siis Marimarta tegeleb põhiliselt maasikakasvatusega suvehooajal. Kevadeti on meil palju tööd lillemajas - müüme suvelilli. Pärast maasikahooaega valmivad tomatid, millest teeme ise päris naturaalset tomatimahla, mida mitmed kaupluseketid edasi müüvad. Talvel võtame vastu tellimusi maasika frigotaimedele - oleme Hollandis tegutseva taimetootja ametlik edasimüüja Eestis.

Praegu meedias ja kommentaariumites toimuvat ei suuda ma enam niisama vaikides pealt vaadata ning tunnen, et nüüd on aeg täpsemalt selgitada, mida ettevõtlus meie perele tähendab.

Alustame algusest. Kevaded lillemajas. Märtsi algul alustame suvelillede ja taimede ettevalmistamisega. Algusaastatel külvasime kõik ise seemnest, nüüd tellime valmis beebitaimed, mida pottidesse istutame. Seejärel kleebime käsitsi igale potile triipkoodiga sildi peale. Need potistatud taimed vajavad iga päev hoolt - kastame ja väetame, et müügiajaks oleksid lilled ilusad ja piisavalt suured. Sellel ajal meil lisatööjõudu tarvis ei ole, kuid see-eest oleme iga päev ise kasvuhoones ja hoolitseme, et kõik oleks hästi.

Lillemüügi keskel saabuvad Hollandist maasika frigotaimed, millele tellimuse esitanud kliendid järele tulevad. Samaaegselt püüame vastata kõikidele sõnumitele ja kõnedele. Sel kevadel helistas üks maasikataimede soovija ühel laupäeva õhtul kell 22.17! Jah, me võtame ka selle kõne vastu!

Kui tellijatele maasikataimed väljastatud, on aeg omale uut põldu istutada. Selleks on meil esmalt vaja maad, kuhu põld rajada. Seejärel on vaja panna maha kile. Siis hakkame istutama. See samm on maasikapõllu rajamise juures kõige olulisem. Uue maasikaistanduse rajamine on üsna kulukas, ühelt põllult korjame neli aastat. Kui taim ei ole hästi istutatud, on kogu investeering kasutu. Istutusperiood kestab kaks nädalat, pidevalt on vaja teha pistelist kontrolli, et kõik oleks hästi.

Jaanipäeva paiku algab marjahooaeg, mis kestab kuu või poolteist. See aeg on Marimartas kõige töisem. On vaja organiseerida korjamist - ka see tegevus vajab strateegiat. Tervet põldu ühe päevaga tühjaks ei korja. Peame jälgima, milline osa on juba korjatud ning on tehtud graafikud, millist osa millisel päeval korjatakse. Ei ole nii, et hakkab otsast lihtsalt minema. Maasikad kaalutakse lavatsi peal viiekilosteks kastideks ning seejärel läheb mari kas jahutusruumi või otse letile. Meil on mitu müügipunkti, varem käis mu ema umbes kümne aasta jooksul hooajal iga päev Haapsalu turul. Jah, lugesite õigesti - ta ärkas hommikul kell neli, sõitis täiskoormaga Haapsalusse, müüs bussi tühjaks ning koju jõudis õhtul hilja. Ja nii terve hooaeg, iga päev.

Vahel juhtub, et maasikas valmib väga kiiresti ja me ei jõua seda kõike ise turustada. Ülejäänud marja viib mu isa hulgi Tallinnasse. Hulgiturg töötab Tallinnas öösiti/varahommikuti, kuhu kogunevad kokku tootjad ja kokkuostjad. Isa läheb kodust ära öösel kella ühe ajal. Kui läheb hästi, saab ta bussis enne hulgimüüki pooleks tunniks sõba silmale. Kui ei, siis ta ongi magamata. Koju tagasi jõuab ta hommikul kella kaheksa ajal, kui korjajad alustavad tööpäeva. Võiks ju arvata, et siis ta saab kohe magama minna ja välja puhata, kuid ei. Ta peab üle vaatama korjamise graafikud, vajadusel tegelema rikkis masinatega ning muude probleemidega, mis päeva jooksul tekivad. Tihtipeale kuulub selle alla ka Jõgeva müügipunkti marja juurde viimine. Tuletan vahepeal meelde, et ta ei ole siiamaani magada saanud. Pärastlõunal on isa jaoks veidi rahulikum aeg ja ta saab diivanil paariks tunniks silmad kinni panna ja puhata. Ärgates peab ta jälle tegelema kõigega, mis tema puhkeajal murekohaks muutusid. Seejärel laaditakse peale uus koorem maasikaid ning kogu trall hakkab otsast peale.

Kõige selle kõrval tuleb jälgida, et arved oleks makstud, et töötajad oleks registreeritud.

24st tunnist ööpäevas maasika tipphooajal meile ei piisa. Teeme seda kõike oma une arvelt. Peale maasikahooaega ja enne tomatite valmimist on aega veidike hinge tõmmata. Kui tomat on küps, tuleb see ära korjata ning mahlaks teha. Terve talve jooksul varustame mitmeid Eesti kauplusekette kodumaise tomatimahlaga.

Ma ei suuda enam lugeda kommentaare ja üldistavaid arvamusi selle kohta, et maasikakasvatajad on «orjapidajad». Levinud arvamus, et põllumehed ise laisklevad ja istuvad tagumikku laiaks, samal ajal kui nende töölised «orjavad», on väär. Meie töötajad naudivad seda tööd, mis nad siin teevad, nad on rahul neile makstava palgaga. Nad alustavad tööpäeva hommikul kell kaheksa ja olenevalt ilmast lõpetavad enamasti hiljemalt kella kuueks-seitsmeks õhtul. Väga kuuma ilma korral on nende lõunapaus pikem kui üks tund. Nad lõpetavad õhtul töö, nad käivad pesemas ning veedavad rõõmsalt koos oma vaba aega. Aga peremees ei puhka. Peremees ei puhkagi maasikaajal, ei päeval, ei ööl.

Ausaltöeldes, maasika hooaja teisel nädalal näevad mu vanemad välja nagu elavad laibad! Pole aega ei süüa, ei magada, ei pesta, veel vähem suveüritustel käia!

Meil ei ole mitte ühtegi maasturit ega luksusautot. Me ei ela Euroopa Liidu ega PRIA toetuste peal. Me teeme investeeringuid siis, kui selleks on võimalus. Maasturite asemel on meil Berlingod ja kaubikud, mis on tööautod! Uhkeid traktoreid meil ka ei ole. Pool aastat nad rügavad end oimetuks, ohverdades oma und ja suvist hooaega, mida nad võiksid teiste eestlaste kombel rannas veeta. Minu vanemate puhkamise aeg on talvel. Ma olen uhke selle üle, et mu vanemad on nii kaugele jõudnud. Mul on hea meel, et olen osa sellest, mida nad teevad ning olen õnnelik, et olen kasvanud sellises töökas peres, nagu see mul on.

Kes ütlevad, et maasikakasvatajad on «orjapidajad», siis tegelikult on nad ise enda «orjad». Nad on ise omale sellise elu valinud ja neile see meeldib. Mina isiklikult käin ka tööl nagu «normaalsed inimesed» ning panustan kõik oma vabad päevad Marimarta tegevusse. Ma ei ole kordagi käinud ei Pühajärve jaanitulel ega Õllesummeril. Meil lihtsalt ei ole selleks aega.

Kui keegi veel arvab, et ma liialdan, siis kutsume kõiki kahtlejaid meile siia kohapeale vaatama ja veenduma, et ma ei valeta.