Juhtkiri: Sõda maasikate pärast

Foto: Marko Saarm

• Maasikasõjana tuntud probleemi ei saa lahendada stigmatiseerimisega
• Ukrainast pärit töötajateta jääksid paljud Eesti maasikad põllule
• Hooajatöö ei ole nii ahvatlev kui kodus istumise eest saadud toetus

Eesti maasikakasvatajad on viimasel ajal sageli rõhutanud, et Ukrainast pärit võõrtöölisteta jääks enamik nende saagist põldudele mädanema, sest kohalike elanike hulgast ei ole võtta piisavalt töökäsi. Valitsus on pakkunud vahelahendusena võimaluse, et põllumajanduses töötavate võõramaalaste õigust siin töötada pikendatakse 31. juulini, mis peaks idee järgi võimaldama küpseks saanud maasikad ära korjata.

See leevendus ei rahulda aga Eesti maasikakasvatajate vajadusi, ehkki ka Eestis on töötute arv kerkinud üle 50 000 ning see arv jätkab kiiret kasvu. Kurdetakse, et eestlane ei taha enam lihtsa põllutööga tegeleda. Samuti on sel valdkonnal raske konkureerida kriisi ajal makstavate palgatoetustega, mis hoiavad töötuid põllult eemal. Hooajatöö ei ole nii ahvatlev kui see raha, mida saab lihtsalt kodus istumise eest.

Üsna kategoorilise hinnangu maasikakasvatajate kriitikale on andnud riigikogu esimees Henn Põlluaas, kelle arvates on maasikakorjajad alamakstud. Ta soovitas kaebajatel peeglisse vaadata ja tõdeda, et odavale orjatööle ehitatud ärimudeli aeg on ümber saanud.

Tõsi on see, et iga eestlane võiks tubli töö eest rohkem palka saada, kuid kas sellise suhtumisega ei anta mitte ninanipsu pooltele Eesti palgatöötajatele, kes teenivad vähem kui n-ö orjatööd tegevad maasikakorjajad? Eesti Maasikakasvatajate Liidu juhatuse liige Elke Lillemets on öelnud, et nimetatud töölised saavad kuus 1000–1200 eurot kätte. Olgu öeldud, et statistikaameti info järgi oli Eesti mediaanpalk 2019. aastal kõikide ametite lõikes 1143 eurot.

Ligi sama palju kui usinad maasikakorjajad saavad kätte tuhanded kõrgharidusega haridustöötajad, mõned isegi vähem. Mida aga öelda nende töötajate panuse kohta, keda kriisi ajal tituleeriti eesliinitöötajateks ehk kangelasteks?

Igatahes on EKRE liikmete sõnad pannud paljud eestlased alaväärsesse olukorda, justkui võrdsustataks nende töö palka silmas pidades orjatööga.

Maasikasõjaks nimetatud probleemi ei saa lahendada stigmatiseerimisega. Küllap on eestlanegi viimases hädas nõus põllule tööle minema, aga kui ühel hetkel majandus kosub ja töötute arv hakkab vähenema, siis kas uuel hooajal näidatakse ukrainlastele taas ust? Kas kohe pärast eksamiperioodi saadetakse abituriendid maasikaid ja kartuleid korjama, selle asemel et nad võiksid keskenduda edasisele eneseharimisele?

Võib-olla peab maasikakasvatajate asemel keegi teine peeglisse vaatama ja tunnistama, et oleme oma arengus tubli sammu edasi astunud, keskmiste Euroopa riikide hulka, kus lihtsamad ja vähem kvalifitseeritud töökohad ei paku meile piisavalt rahuldust. Küsimus ei olegi alati palgas.

Kunagi olime tänulikud Soomele, et nad võtsid Nõukogude ikke alt pääsenud eestlasi lihttöödele, et saaksime oma elujärge parandada. Nüüd võiksime olla mõistvad ukrainlaste suhtes, kes tulevad üheks hooajaks tööle, maksavad saadud tasu pealt riigile maksud ning lähevad siis koju tagasi. Eesti rahvusriik ainult võidab tublidest töökätest, tulgu nad kasvõi piiri tagant.