Digikultuur. Televisioon platvormide ajastul

Netflix. Foto: Depo Photos/ZUMA Wire

Televisioon on digikultuuri lahutamatu osa, kui arvestada, et kogu telesisu on tänapäeval nii toodetud, levitatud kui ka tarbitud digitaalsel kujul. Selles sisus näeme aga praegu rahvusvahelisel turul suuri muutusi, mis mõjutavad märkimisväärselt pakkumist ja nõudlust Eestis, pannes Eesti meediaettevõtted keerulisse konkurentsisituatsiooni. Need muutused on tasapisi toimunud juba aastaid, kuid pandeemia on neid järsult kiirendanud.

Seetõttu: me peame hakkama kõnelema rahvusliku televisiooni – nii Eestis tegutsevate teleinstitutsioonide kui ka rohke Eestis toodetud telesisu – võimalikust lõpust. See võib kõlada dramaatiliselt, aga meediatööstuses kõneldakse sellest üha sagedamini. Võtkem siin näiteks trükiajakirjandus. Kaks aastakümmet on see maadelnud digileviga kaasnenud üha uute probleemidega, mis on õõnestanud selle valdkonna ärimudeleid. Ajalehed on veel elus, kuid suurte kaotuste hinnaga.

Võrreldes trükimeediaga on televisiooni tulevik tundunud alati kindlam. Kuid seda vaid suurte rahvusvaheliste voogedastusplatvormide esiletõusuni. Rahvusliku televisiooni lõpp tähendaks selles kontekstis, et ei platvormid ise ega ka sisu, mida Eesti elanikud peamiselt tarbivad, oleks enam Eestist pärit. See tähendaks esmalt suurt sissetulekute vähenemist Eesti audiovisuaaltööstusele, kuid selle järel ka Eesti audiovisuaalkultuuri sisemise rikkuse kahanemist.