Kuidas arvustada feministlikku kirjandust?

Piret Karro Foto: Erakogu

Eia Uusi romaan «Tüdrukune», mis käsitleb naistevastase vägivalla ja lesbisuhte teemasid, sai Postimehe arvustuses žanrinimetuseks «kultuurne tibikas». See arvustus sai omakorda feministlikus Facebooki grupis kriitikat ja lõõpi. Arvustuse autor Alvar Loog avaldas seepeale Postimehe veebilehel oma vastulause, mis väljaprintimine oleks võtnud 24 paberilehte. Siin on järgmine sõnavõtt lahvatanud debatis.

60 000 tähemärgi pikkune artikkel Postimehes on juba omaette sündmus. Et tegu on kirjanduskriitikateemalise artikliga, mis puudutab veel feministlikku romaani, on absoluutselt erakordne. Asjaolu, et tegu on ühe autori isikliku vastulausega tema arvustust puudutanud kriitikakoorile, kus ta võtab üksikasjalikult ette kümneid sotsiaalmeedia kommentaare, on veel selline sündmus eesti kirjanduskriitikas, et selle mõtestamine saab toimuda alles pärast vapustusest ülesaamist. Tegelikult aga on küsimus laiem: kuidas kultiveerida eesti kirjanduskriitikas sootundlikkust?

Kas mees võib naisi arvustada?

Loogi artikli keskne küsimus on «Kas meeskriitik tohib üldse naisautori teostest kirjutada?» Vastaksin: tohib, aga. Järgneb küsimus: «Või üksnes siis, kui tal on kõrval keegi naissoost järelvaataja?» Vastaksin: ei teeks paha, igal juhul tasub kirjutava inimesena endale leida usaldusväärne ihutoimetajate ring, kus pakutakse kõrvaltpilke mitmest perspektiivist. Ent küsimuste rida järgneb: «Või oleks mul mõistlik teha soovahetusoperatsioon ja/või hakata kirjutama naise nime all?» Kahjuks selgub siinkohal, et Loog ei näe omaenda küsimusepüstituse tõsiselt võetavust.

Asi ei ole selles, et mees arvustas naist. Asi on selles, kuidas ta seda tegi. Eia Uusi romaani «Tüdrukune» puhul oli paljude lugejate jaoks oluline, et käsitleti otsekoheselt naistevastase vägivalla mitmekesiseid teemasid. Ka Facebooki grupis «Virginia Woolf sind ei karda!» (VWSEK) mainisid lugejad, et just see oli teose puhul tänuväärne. Arvustuse avang annab põhjust tõlgenduseks, et kriitik kahandas teose oma seksualiseeriva pilgu objektiks. Arvustuse sissejuhatus ütleb ta, et avab raamatu, oodates eest leida noore naise keha, mis seisab liigi bioloogilise jätkuvuse taga (loe: millega saab seksida). Tegu on teadlikult valitud lugemisviisiga, sest teised märksõnad teose kaanetekstis, millest avang lähtus, on «kogemused, pinged, hirmud ja võimalused».

Maarja Kangro toob VWSEK lõimes esile, et arvustaja püüab avangus luua endast mulje kui «hormoonidemöllus kriitikumehikesest, kes naisekeha raamatut lugema asudes juba eelmõnus onab, ossa, kui kihvt poiss, kui isane!». PMi artikli kommentaariumis selgitab ta, et pidas silmas mitte seda, et arvustaja on erutunud, vaid onuheinolikku ponnistust näidata ennast erutununa, justkui kohustusena tõestada oma mehisust.

Paljudel naistel on kopp ees sellest, et mehed neist üleolevalt ja seksualiseerivalt kirjutavad. Loogi pakutud alternatiivne pealkiri seda vestlust koondanud seltskonnale, «Vingus vi#ud virtuaalsel saunalaval» võtab kokku selle suhtumise, millest kopp ees on. Blogija Rents tõi tabavalt esile, et kui PMi raamatuarvustuses nimetatakse «Tüdrukust» vaid naiste itkuromaaniks, siis selle taga justkui kõlaks vaikimisi eeldus, et näiteks Houellebecqi või Bukowski teosed kõnelevad kogu ühiskonna nimel, mitte pole meeste itkuromaanid. Seega ei ole lahendus selles, et mehed ei loe üldse enam naiste teosed, vastupidi, nad peaksid neid teoseid lugema lademetes ja rohkem veel – ehk siis kasvaks ka kriitikute tundlikkus sooteemade tajumisel.