Koroonakriis pigistas õpetajatest viimast

Tartu Jaan Poska gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi inimtühjas, õpetajate ja õpilasteta koolimajas. «Kõike ei saa arvuti hooleks jätta,» ütleb ta. «Mingi osa teadmisi omandatakse vahetunnis üksteisega suheldes, mitte klassiruumis.» Foto: Margus Ansu

Ühtäkki tuli neil, keda nimetatakse austavalt maa soolaks, heita kõrvale kõik see, mis moodi nad olid asju seni teinud. Uus aeg nõudis neilt uusi võtteid – ja tekitas pööraseid pingeid.

Heidi Sild oletab, et juba esimese koroonanädala lõpuks oleks ta läinud hulluks – kui tal oleks väikesed lapsed.

Aga ei ole. Tema kolm last on juba suured, saavad ise hakkama.

Selle võrra, tunnistab Sild, Tallinna Tondi põhikooli kodunduse ja tööõpetuse õpetaja, läks tal koroonakriisi algusaeg kergemini kui neil pedagoogidel, kes pidid peale uudse distantsõppe saama hakkama oma laste koolitöö korraldamisega. «Sain tegeleda oma tööasjadega,» ütleb Sild.

Just õpetajad on tervishoiutöötajate kõrval need, kes saanud viimasel kahel kuul teistest kõvemini vatti. Sama hästi kui üleöö tekkis möödapääsmatu vajadus hakata õpetama senisest hoopis teistmoodi – kasutada veebis igasuguseid õpikeskkondi, viia läbi videotunde (mille ettevalmistamiseks võib kuluda mitu tundi), jagada netis individuaalset tagasisidet jne –, mis venitas nende tööpäevad sageli pimedasse hilisõhtusse.

«Tõsi mis tõsi,» nendib Kohtla-Järve gümnaasiumi direktor Hendrik Agur, kes varem juhtis Gustav Adolfi gümnaasiumi, «õpetajate töökoormus on tõusnud kindla peale. Kellel on veel pere ja lapsed – neile tuleks selle pingutuse eest vähemalt männipuust medal anda. See koormus on täiesti pöörane.»

Sama tõdeb ka