Koroonaviirus on jätnud Euroopa kalamehed tormi kätte

Näomaskis inimesed ostmas värsket saaki otse kalameestelt Marseille'i Vieux Porti sadamas. Foto: CHRISTOPHE SIMON / AFP / Scanpix

Kalaturud on suletud, mereannirestoranid samuti, tarneahelaid häirivad lukus piirid ning suured kalalaevad seisavad jõude Euroopa sadamates, mis paneb tuhanded töökohad ohtu.

Prantsusmaa rannikul Vahemere ääres on tavaliselt kevad – aprillist kuni juunini – kalameestele kõige kibekiirem aega, kuid pandeemia on löönud harjumuspärase elu uppi.

«Meie tavapärased kliendid on restoranid ning me oleme need karantiini tõttu kaotanud,» lausus Euronewsile kalur Loïc Gourlaouen. «Meie allesjäänud kliendid on eraisikud. Me hakkasime neist enamikule kala koju viima. Me püüame kala hommikul ja tegelema selle laialiveoga pealelõuna. See teeb tööpäevad pikaks.»

Pikk tööpäev tähendab, et ta võib jalul olla koguni kella 4st varahommikul kuni 21ni õhtul.

Gourlaouen on kaotanud küll poole oma tavalisest käibest, kui leiab, et värske toidu inimesteni toimetamine on siiski tema kohus.

Mitmel pool Vahemere ja Musta mere ääres on pandeemia peatanud täielikult enam kui 90 protsendi väiksemate kalalaevade töö.

Samas on Gourlaouenil isegi vedanud: mitmel pool Vahemere ja Musta mere ääres on pandeemia peatanud enam kui 90 protsendi väiksemate kalalaevade töö täielikult.

Euroopa Liit (EL) on pakkunud tööta jäänud kaluritele võimalust saada kaotaud sissetuleku eest kompensatsiooni, kui nii mõnigi neist eelistab edasi merel käia, isegi kui teenistus on kokku kuivanud.

«Ma olen aus, märtsis jäin ma koju, sest olin nii hirmul,» jutustas Antibes’i kalamees Jérôme Bottero. «Ma läksin merele tagasi alles siis, kui nägin, et uued nakkusjuhtumind Antibes’is kahanesid. Ma püüan puutuda teistega nii vähe kokku kui võimalik. Nii et ma püüan merel kala, samas kui minu kolleegid müüvad, mis ma püüan.»

Alpes-Maritimes’i departemangu merekalurite ühenduse juht Denis Genovese selgitas, et toetust maksti märtsis neile, kellele polnud mingit käivet. Ka ta ise taotles siis toetust ja sai abi.

«Aga kui toetusi uuendati aprillis, siis ma ei taotlenud, sest ma teenin midagi, isegi kui mitte nii palju nagu tavaliselt. Me peame mõtlema neile, kes ei teeni midagi,» arvas ta.

Mures on needki kalaäri osalised, kes merel ei käi. Prantsusmaal Cannes’i lähedal asuv kalafarm Cannes Aquafrais toodab aastas 750 tonni meriahvenat ja kokre. Kui restoranid on suletud, peavad nad kala müüma jaekettidesse.

«Me oleme lõpetanud varu kasvatamise, kuni turud, millest meie oleme huvitatud, taastuvad, nii et farmi tootmine on pisut kahanenud, et kindlustada, et kalade tihedus puuris ei ületa kohutuslikku piiri,» selgitas ettevõtte tootmisjuht Guillaume Gilbert.

Tootlikkuse kahanemine tähendab samas, et ettevõtte tulu jääb väiksemaks.

Euroopa Komisjoni keskkonna-, ookeanide ja kalanduse volinik Virginijus Sinkevičius selgitas Euronewsile, et kuna kalapüük ja vesiviljelus on pandeemia käigus saanud valusa hoobi, on ELi jaoks äärmiselt tähtis valdkonda toetada, kuni turg taastub.

«Kuna värske kala turg langes dramaatiliselt, on selge, et osa aluseid ei saa jätkata tegevust. Sellepärast on kala püüdvad mehed ja naised sunnitud jääma sadamatesse. Komisjon rahastab 75 protsenti tegevuse ajutise katkemisega seotud kahjusid,» rääkis ta.

Euroopa Komisjoni keskkonna-, ookeanide ja kalanduse volinik Virginijus Sinkevičius. Foto: POOL/REUTERS/Scanpix

Sinkevičiuse sõnul on oluline abimeede seegi, et endiselt merel kala püüdvatel ettevõtjatele, kellele pole praegu kaupa kuhugi müüa, aitab EL seda ladustada, kuni kliendid tagasi tulevad.

See meede puudutab ka kalakasvatajaid, kes peavad oma kala müüma või külmutama, kui see on kasvanud piisavalt suureks.