Kädi Kallau värske debüütkogu «Lootus sureb esimesena» sattus minu lugemislauale koroonakarantiini alguses – päevil, mil inimkond pidas vabalevisse lennanud viirusega esimesi tõsiseid taandumislahinguid; päevil, mil kunstil oli elule keeruline lisaväärtust pakkuda, sest elu ise muutus ühtäkki heale kunstile omaselt ootamatuks, pinevaks ning tihedaks.
Ütle, Kopli, mu Kopli, kas ma lahkuda võin?
Tekstid Kallau raamatus kõlasid nende meeleoludega kaasa hästi, liigagi hästi. Võtkem või avaluuletus, mis paneb sõidu ülerahvastatud bussis läbi kunstilise kujundi riimuma eluga ülerahvastatud planeedil ning jõuab võluva kerglusega täiesti ratsionaalse resignatsioonini: «on mõistlik end koomale võtta / on mõistlik harjutada mõttega / et tuleb koomale võtta [...] saate ju natuke aega / siin hakkama küll ega see reis teil siin / niikuinii väga kaua ei kesta» (lk 8).
Suurem osa raamatu tekstidest kujutab meid ümbritsevat sotsiaalset reaalsust hämara, kitsa ja pimeduse suunas aheneva koridorina, milles inimesed «kõnnivad ringi ilmel / nagu oleksid nad just/iseendale käinud / hauda kaevamas» (lk 11), «igal matmata surnul / täiesti kehtiv elukindlustus» (lk 34).
Kallau looming on oma sisu poolest klassifitseeritav ajaluuleks. Autori sulg salvestab ilma liigse personaalsuse – ning seda kirjanduses tavapäraselt saatva emotsionaalsuseta – end ümbritsevat sotsiaalset keskkonda, neid proosalisi olustikupilte, mida elu-eluke igal sammul tasuta pakub. Tõeline «reporter värsikaameraga», kui meenutada Arvi Siia, ühe minu kohaliku lemmikluuletaja omaaegse kogu pealkirja.