Ursula Aavasalu: kui liiga palju kodu tuleb kooli kaasa

Ursula Aavasalu. Foto: Erakogu

Miks on kooli naasmine pärast sunnitud eemalolekut parem sammhaaval, mitte ühekorraga, kirjutab kahe koolilapse ema, Tallinna Kopli Ametikooli õpetaja Ursula Aavasalu.

Viimasel ajal on saanud lõputult lugeda lugusid sellest, kuidas liiga palju kooli on tulnud koju. Aga juhtuda võib ka vastupidi.

Üks näide ilmestab, miks minu kui õpetaja arvates on isegi hea, et pärast sunnitud pausi ei tule kõik õpilased korraga ja päevapealt tavapärasesse kooliellu tagasi, vaid sujuvalt ja etapiti. Andestagu mulle koduõppest kurnatud lapsevanemad, üle töötanud õpetajad ja õpilased, kes ehk oleksid tahtnud naasta võimalikult kiiresti.

Näide on järgmine. Pärast pikaks veninud pausi tulid kooli praktilisi töid tegema kaks grupikaaslast, noormees ja neiu. Eriolukord oli neid lahus hoidnud. Nad ei oleks pidanud ka nüüd kohtuma, nende töö oli suure hoone eri osades. Ometi leidis noormees, et tal on vaja minna ja neiuga tüli üles võtta ning teda kaasõpilase silme all rusikatega rünnata. Miks? Oma seletuse järgi oli ta närvis, tal ei lubatud kriisiaja eeskirjade tõttu spordisaali kasutada. Nii ta elas oma kogunenud pinged tütarlapse peal välja. Pärast palus vabandust. Mis justkui tegi kõik jälle korda. Vähemalt tema arvates. Ja veidral kombel vist ka tütarlapse jaoks. Nii mõnegi asjassepühendatud täiskasvanu silmis polnud intsident midagi erilist. Suurem probleem tundus kõigile olevat pigem intsidendi toimumise koht kui asi ise: tüdruk ei saanud isegi teab mis vigastusi ja kodus pekstakse teda ju nagunii... Kultuurilised eripärad.