Aimar Altosaar: rahaga tuimastatud, aga elus

Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) laialisaatmine on pikk samm tagasi demokraatia arengus.

Parlamentaarne valitsemissüsteem tekkis kunagi vajadusest jälgida suverääni – kuninga – maksudena kokku korjatud raha kasutust. Nüüd on suverääniks rahvas, kes on saatnud oma valdavalt erakonnastunud esindajad riigikogusse. Erakondade kombed ja rahakasutusviisid erinevad. Erakonnaseaduse täitmisest ja rahastamisallikatest ülevaate saamiseks ning vajadusel erakondade korralekutsumiseks komisjon moodustatigi.

2003. aastast alates, kui erakondade rahastamist riigieelarvest kolmekordistati, kasvas kiiresti raha tähtsus meie poliitilises kultuuris. Aateid ja kõrgemaid pürgimusi tagaplaanile tõrjudes hakkasid erakondade edus mängima otsustavat rolli reklaamikampaaniad, spinnimine ja muud suhtekorraldusnipid. Uute ideede ja arenguvisioonide asemel kasvas nõudlus veelgi suuremate summade järele, mida hangiti kohati äärmiselt hämaratest kohtadest. Kes otsis sponsoreid ida poolt ning nõudis «kolmandikku sulas», kes nikerdas presidenti kohalike rahajõmmide toel. Kujunes välja poliitiku arhetüüp: teeb pulli ja suuri sõnu ning luiskab.