Juhtkiri: hoidkem Eestit suuremana 

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Valmis esimene Eesti välispoliitika arengukava
• Osa arengueesmärke on sõnastatud väga üldiselt
• Venemaa poliitika puudutab põhiliselt kultuurisuhteid

Kulunud loosung, et «välispoliitika on sisepoliitika pantvang», on lõpuks saanud ka reaalse sisu. Mõnigi kord on aetud lihtsalt välispoliitikat, millel on vähe pistmist Eesti enda tegelikkusega. Esimest korda üllitatud välispoliitika arengukava 2030 lõimib mitmed otsad kokku ning sellest võib järeldada, et meie välispoliitika saabki olla sisemiste arengute ja kokkulepete tulemus.

Kontseptuaalne lähenemine ja riigiülene koostöö on vormunud kümneaastaseks ettevaatavaks dokumendiks, millele võiks osaliselt ette heita vähest ambitsioonikust. Saavutatu kirjapanemine arengukavana ei vii meid edasi. Tõdemus, et tegutseme kõrgemas kaalukategoorias, kui meie suurus võimaldaks, ei aita mõju säilitada ega suurendada tulevikus. Et hoida Eestit suuremana, tuleb ka pingutada ja raha kasutada.

Nii ei tähenda arengukavas võetud eesmärk – välispoliitika ja välissuhtlemine on sidusam ning teadlikkus välispoliitikast on kasvanud – tegelikult mitte midagi. Sellise eesmärgi tulemused ei ole jälgitavad ega mõõdetavad. Teisalt on seatud ülisuuri eesmärke, näiteks see, et rahulolu Eesti konsulaarteenustega tõuseb 100 protsendini. See ei teostu muidugi kunagi, kuid on tore, et riik on seadnud ülima eesmärgi. Meenub näiteks India laevakaitsjate seik – säärane juhtum põrmustab 100 protsendi püüdlused.

Eraldi peatükk on pühendatud eestlastele maailmas ning see väärib tunnustust. Noored eestlased sünnivad Soomes, USAs, Araabia Ühend­emiraatides, Austraalias ja kõikjal mujal. Teema on isegi ootamatult populaarseks saanud ning tekkinud on konkurents rahvastikuministriga. Kuigi see on äärmiselt vajalik valdkond, on riigivõim teinud peaasjalikult vaid suuri sõnu. Välismaal elavatele eestlastele pööratud tähelepanu on sihtgrupile kindlasti liigutav, kuid peale sõnade vajab see ka tegusid. Üks väliseesti kogukondade mõõdik on Abhaasia eestlased.

Üldiselt väärib arengukava tunnustust, aga lisaks suurtele eesmärkidele lahendage palun ära ka meie rahvuskaaslaste, Abhaasia eestlaste tõelised mured.

Reaalsed ja toimivad lahendused praegu puuduvad ning sooja õhku on poliitikutelt ja ametkondadelt tulnud piisavalt.

Selle probleemi lahendamine oleks lihtsasti mõõdetav, eesmärgi saavutamine kergesti jälgitav ehk siis tubane töö ja lahendus ei maksa midagi.

Silma torkab plaani puudumine suhtluses Venemaaga. Kokku on seda naabrit mainitud dokumendis kaheksa korda ning enamasti olukorras, kus me koos ELi või NATOga midagi teeme. Ainult ühes lühikeses punktis edendame Venemaaga heanaaberlikke ja vastastikku kasulikke suhteid. Seda eelkõige turismi-, kultuuri-, haridus- ja teaduskoostöö ning keskkonna valdkonnas. Lisaks on kavas tugevdada Venemaa-alast kompetentsi, kuigi arengukavast ei selgu, milleks me seda teeme. Pigem olnuks tarvis sõnastada eeldused ja lähtekohad, millest riigina suhtluses Venemaaga edaspidi juhindume.

Olulisel kohal on arengukoostöö ning siin võib digiriik Eesti omada mõju ja avada uksi, mida teised ei suuda. See on tähtis nii idapartnerlusriikides kui ka Aasias ja Aafrikas. Tundub hea plaan.

Üldiselt väärib arengukava tunnustust, aga lisaks suurtele eesmärkidele lahendage palun ära ka meie rahvuskaaslaste, Abhaasia eestlaste tõelised mured. Siis tuleb ka järgmine arengukava raudselt parem.