Tanel Tuuleveski: nõukogude aeg rikkus meie erametsa kogemuse

Tanel Tuuleveski käis nädalavahetusel Võrumaal Rõuges noorele kaasikule valgustusraiet tegemas. Foto: Erakogu

Eestlastel pole põhjust oma metsanduse pärast häbi tunda, leiab üle 20 aasta metsanduses tegutsenud Tanel Tuuleveski, osaühingu Metsakohin juhatuse liige. Ent teda teeb kurvaks, et me ei taha kuulata valdkonna eksperte, vaid neid, kes sotsiaalmeedias kõvemat kisa teevad.

Metsakohin majandab Eestis ligi 3500 ha metsamaad, rohkem on metsi Ida- ja Lõuna-Eestis. Kui saavad, ostavad juurde ja aeg-ajalt ka müüvad. Metsamaterjal müüakse Eesti saeveskitele, pelletitööstustele ja vineerivabrikutele.

Lisaks metsakinnistute ostmisele tahab teie ettevõte metsa heaperemehelikult ja kestlikult majandada. Kuidas metsaga hästi käituda?

Sedasi, et mitte ainult ei võta metsast, vaid annad ka tagasi. Praegu istutame metsa, ligemale ­30 000 taime saab sel aastal mulda. Hooldame noorendikke, kus vaja, puhastame kraave. Metsa elujõu ja tervise tagamiseks tuleb temaga tegeleda, natuke suunata ja kaasa aidata. See kõik nõuab aega ja raha, aga see ongi osa metsaomanikuks olemisest.

Kui tihti peaks metsaomanik metsale tähelepanu pöörama?

Noor mets tahab rohkem tähelepanu. Nagu lapski, kes väikesena rohkem hoolt vajab ja vanemaks saades iseseisvamaks muutub. Ent siis on teda raskem suunata.

Sõltub metsaomanikust, kas ta viitsib metsaga tegeleda või laseb omasoodu minna.

Kui pärast lageraiet kohe uut peale ei istutata, kas siis jääb lõpptulemus kehvem?

Ei, meil ju tegelikult istutataksegi ainult kolmandiku võrra uut metsa. Väga palju jäetakse looduslikule uuendusele – jäävad seemnepuud või tuleb seeme kõrvalasuvast metsast. See on levinud metsamajanduslik võte ja töötab Eestis väga hästi.

Et noortel puudel oleks lihtsam elu alustada, kultiveerime pärast lageraiet pinna ära, keerame mullakamara teistpidi. Kask, lepp, haab kasvavad meil ise väga hästi. Kui aga tahad okaspuud, pead ise sekkuma.

Kas okaspuu ei ole hea looduslik paljuneja?