Mustikaõied taluvad hästi öökülma

Sügisesed öökülmad muudavad mustikapõõsad leekivpunaseks, nii püüavad põõsad paar-kolm nädalat pilku. Foto: Taimi Paal

Kultiveeritavad mustikad võib jagada kolmeks: madalakasvulised (ahtalehine ja kanada mustikas), kõrgekasvulised (kännasmustikas, küülikusilm-mustikas) ja poolkõrged (hübriidmustikas).

Ahtalehine mustikas kasvab 25–50 cm kõrguseks laiuvaks põõsaks, hübriidmustika ja kännasmustika sordid kasvavad 1,5–3meetriseks.

Meie kliimas kasvavad hästi ahtalehine mustikas ja hübriidmustika sordid ning vähesed kõige külmakindlamad kännasmustika sordid.

Peenrasse või ritta

Istutusviis valitakse sellele järgi, kui palju taimi kavatsetakse istutada. Paari-kolme põõsast saab kasvatada murus või suuremas püsilillepeenras. Suurema hulga korral on mõttekas istutada taimed ritta.

Murusse või peenrasse ­istutades peaks istutusauk olema vähemalt meeter lai, kuna mustikate juurestik on pindmine ja laiuv. Eriti tähtis on kasvuruum madalakasvulistele mustikatele, mis hakkavad üsna ruttu risoomide abil laienema. Uusi osapõõsaid võib edukalt paljundamiseks kasutada.

Istutamisel peabki arvestama, et istikutel oleks laiutamisruumi, seepärast tuleb istutada põõsad 1–1,5meetrise vahega. Kõrgekasvulistele ja hübriidmustikatele on vaja suurt põõsaste vahekaugust, kuna need ei jää kasvus alla mustasõstrapõõsale.

Kui koduaias tahetakse kasvatada rohkem kui paari põõsast, tuleks need vakku istutada. Vagude vahe olgu kaks meetrit ja taimede vahe vaos 1–1,2 meetrit.

Peenrad võib katta maasikakasvatuskilega ja reavahed multšida 5–7 cm saepurukihiga või kasvatada vaovahedes valget ristikut.

Tahavad happelist väetist

Freesturbasse võiks enne kile panekut lisada happelist väetist (mustikaväetis või ammooniumsulfaat) paar peotäit jooksva meetri kohta. Mineraalmaal kasutage vaid happelisi väetisi, sest mulda lisatud freesturba happesus ajapikku neutraliseerub.

Kile pannakse peenrale sooja ilmaga ja soovitatavalt pärast vihma, kui mullas on küllaldaselt niiskust. Peenarde kilega katmisel on teinegi hea omadus – kile hoiab niiskust ja muld jääb kohevam. Vähemalt 7–8 aastaks jääb ära peenarde rohimise vaev.

Istutatud taimi tuleb tingimata kasta ja kuni juuni keskpaigani istutatud taimi umbes kahe nädala pärast väetada. Parimad on kergesti lahustuvad happelised väetised (mustika- ja rodoväetised).

Mustikad vajavad 6.–7. aastast noorenduslõikust. Lõigatakse välja sammaldunud ja mitu korda saaki kandnud oksad, alles jäetakse viiesentimeetrine tüügas. Foto: Taimi Paal

Esimesel istutusaastal võiks taimi väetada veel kuu aega pärast esimest väetamist, kuid mitte hiljem kui juuli esimesel nädalal.

Multš tuleb kasuks

Suve teisel poolel enam väetada ei tohi, sest siis ei suuda noored taimed kasvu lõpetada ja saavad talvel külmakahjustusi. Taimed vajavad väetamist igal aastal. Väetisekogus ei tohi olla suur, sest tugevat väetamist mustikas ei talu.

Kilesse istutatud mustikataimede ümber tuleb hakata teisel-kolmandal kasvuaastal kileauke suuremaks lõikama, et kile põõsaid ei „pooks”. ­Ahtalehine mustikas levib ­risoomidega ja seetõttu on kileaugu laiendamine möödapääsmatu.

Mineraalmullal võib kasvatada mustikat vaos ka ilma kileta, kuid siis tuleb põõsaaluseid tugevasti multšida, et hoida niiskust ja tõrjuda umbrohtu. Multšiks sobivad freesturvas, saepuru või koorekompost.

Kui kasutatakse saepuru, tuleb anda väetist, milles rohkem lämmastikku, sest saepuru lagunemisel kasutavad tselluloosi lagundavad bakterid ära kogu kättesaadava lämmastiku ja taimedel võib tekkida lämmastikupuudus.

Lehed muudavad värvi

Ei maksa ehmuda, kui varakevadiste külmade ajal muutuvad lehed punakaks. Nii võitleb mustikas ebasoodsate ilmadega. Sooja ilma saabudes muutub lehevärv jälle endiseks. Nii ahtalehine mustikas kui ka poolkõrged sordid peavad hästi vastu varakevadistele öökülmadele. Nende õied on palju külmakindlamad kui meie harilikul mustikal. Ahtalehine mustikas on andnud isegi neil aastatel rikkalikku saaki, kui hariliku mustika õied metsas hävisid.