Arvamus ⟩ Ei au ega häbi

Ants Aaman on Harjumaal asuva Rätsepa talu peremees. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Tahan paluda vabandust Austria, Hollandi, Rootsi ja Taani riigi ja nende kodanike ees, keda meie avalikus meedias ihnsaks nelikuks on nimetatud.

On piinlik, kui põllumajanduslike suurtootmiste esindajate survel riigi president, peaminister, mitu teist ministrit ja osa hullutatud lihtrahvast rusikaid Brüsseli poole raputavad ja võrdseid pindalatoetusi nõuavad.

Kõik justkui peaks õiglane olema – paraku pole see nii. Selline veendumus demonstreerib ainult ettepoole vaatavat globalismi haugimälu.

Tegelikult on vana Euroopa maksumaksja rahaga priskelt kapitaliseeritud eesti põllumajanduslikud suurtootmised võrreldes vana Euroopa taludega neist palju eelistatumas seisus. Uued uhked tootmishooned ja tipptasemel ülikallis tehnika on soetatud just vanast Euroopast võrdsem olles, sest vana Euroopa talude keskmine pindala jääb alla 50 ha ja nende talude rahavoog ei ole võimaldanud miljonitesse eurodesse ulatuvaid investeeringutoetusi saada, nagu on saanud Eesti mõned juba 10 000 ha suurused põllumajanduslikud hiidtootmised.

Ajame aga rinna uhkelt kummi ja nõuame võrdseid pindalatoetusi, sest milles meie süüdi oleme, et vanas Euroopas nõnda äpud ollakse ega suudeta areneda.

Au kolhoosikorrale

Vaatame siis, mis meie õuele võimsa arenguhüppe tõi – ime küll, ei miski muu kui vana hea kolhoosikord.

Kui vana Euroopa tahab jõuda põllumajandusettevõtete pindalalt Eestiga võrdsele tasemele, peaks üksiktalude omandis oleva maa natsionaliseerima, põlised maaomandidünastiate esindajad küüditama ja hävitama. Samuti moodustama kommunistliku, sotsialistliku või hübriidkapitalistliku ühisomandi maale, mille riik mõnikümmend aastat hiljem sellesama ühisomandi juhtpersonalile tervikvarana erastab.

Vabandan sarkasmi pärast, aga ainult nõnda võib jõuda uusmõisate ajastusse, mille omanikud on välismaist päritolu „rahavahetuse” riskikapitalistid ja kus töölisteks on riigi raha toel ehitatud moonakamajadesse ajutiselt majutatud ukrainlased. Kui ukrainlased jõukamaks saavad, siis järgmised vaesema rahva esindajad, sest niikaua kui kestab maailm, kestab ja süveneb ka vaesus. See näide peegeldub praegusest Eestist.

Kui Eesti talumajandust poleks hävitanud punane terror, oleksime taluomandi keskmiselt suuruselt vana Euroopaga võrdsed ja võiksime täie õigusega tahta pindalatoetuseks Euroopa keskmist taset.

Talud jäid taastamata

Eesti taasiseseisvudes mindi talude taastamisele üle vaid sõnailu mõistes. Eestis toetati tervikvarana erastatud kolhoosi ja riigivara keskusi.

Kuna Eesti viljakamate pindade suuremate talude pered kõik küüditati ja hävitati, siis sageli polnud enam maaomandi tagasitaotlejaid. Veel vähem olnuks mõni maaomaniku kauge sugulane võimeline seal talu taaslooma.

Seetõttu ongi maaomand odavalt ja kiiresti liikunud uusmõisate ja riigivõimu võib-olla korrumpeerunud passiivsuse tõttu enamasti välismaist päritolu kinnisvarafirmade omandisse.

Nende puhaskasum pindalatoetuste võrdsustamisest paisub, sest kohalik võimuesindus väidab, et tulenevalt Euroopa Liidu seadustest ei saa selgitada, kas põllumajandusmaalt pindalatoetusi kasseeriv maaomanik tegelikult põllumajandusliku tegevusega seotud on. Piisab vaid põllumajandusliku tegevuse märkest taotleja registrikandes ja kolme aasta pärast võid juba sadu hektareid põllumaad kokku osta.

Kes ei kuule ega näe, saab südamerahuga arvata, et sellistes õigusaktides rahavõimu lõhna pole.

Suurtootmise eelistamise hea näide on, kuidas riigivanem Jaan Tõnissoni õigusjärgsele pärijale maaomandit ei tagastatud, vaid jäeti maa nutika sahkerdamisega nn riigimõisale Tartu Agrole. Omaniku järglasele pakuti lohutuseks EVPsid, millest hingepõhjani solvunud maataotleja loobus.

Talu Eestis võime varsti rahvamuistendina meenutada, sest sõna talu rehitseti eesti riiklikust aadressiregistrist Eesti Keele Instituudi keelekorraldajate „targal” eestvõttel kümmekond aastat tagasi.

Välismaine suuromanik riisub koore

Vana Euroopa riigid, kes Ida-Euroopa taasiseseisvudes meie taludele stardiks pisikesi puuratastel viljakülvikuid abiks saatsid, on ammu aru saanud, et kunagiste kolhooside nutika erastamise tõttu on lood siin hoopis teised. Ega muidu seata nn uuest Euroopast tulevale põllumajanduskaubale järjest kavalamaid tõkkeid, näiteks pullvasikaid ei taheta peagi siit ka täitsa muidu ära viia.

Meie põllumajanduslikud suurtootmised peavad varsti toetumagi mahuefektile, mis oli ka omaaegne suurtootmiste eelistamise õigustus. Efektiivses suurtootmises nii ongi ja lobistide toega aina kobedamad toetussummad libisevad praegu veel mõne üksiku kodumaise suuromaniku, aga enamasti juba välismaise riskikapitalisti pangaarvele, mitte ukrainlase või kellegi teise vaesema töölise palgaks.

Olen aastaid olnud põllumajandustegevusega seotud tootmise nõukogus. Kui suuremate tegijate esindajad algatasid diskussiooni vana Euroopa põllumeeste suurematest toetustest, ütles mees, kes saamatu käest üle kolmesajapealise piimakarja ära ostis ja edukalt hakkama saab, otsekoheselt: „Ärge kadestage, teie sõidate aasta ringi mööda maailma ja muudkui tutvute uute trendide ja maailma vaatamisväärsustega. Vana Euroopa talupidaja saab endale heal juhul lühikest jõulupuhkust lubada, ka mina olen pidanud ise hakkama saama, mul ei ole olnud kolhoosiesimehest isa…”

Nii otsene tekst jääb meelde. Kuulajad silmitsesid vaikides lauda...