Tondi asumi lõikab enam-vähem pooleks samanimeline tänav, mis oli juba aegade algusest peale tähtsa Tallinnast Pärnusse viiva maantee osa. Tuntumaks piirkonda vääristavaks maamärgiks on tsaariaja lõpust pärit punasest kivist sõjaväelinnaku ansambel. Kust aga, tont võtku, kant oma õõvastava nime sai?
Tänasel päeval käib Tondi asumis hoogne kinnisvaraarendus, renoveeritakse vana ja kergitatakse uusehitisi, püstitatakse kõrghooneid, mis kindlasti kujundavad lähitulevikus asumi väljanägemist.
Kristiine linnaosa lõunaservas asuv Tondi piirneb Lilleküla, Kitseküla, Järve, Mustamäe ja Siili asumiga. Asumi pindala on 1,33 km² ja elanike arv ligi 4000. Linna väiksemate asumite sekka kuuluva Tondi piirideks on Kotka, Tedre ja Käo tänav, Nõmme ja Tammsaare tee ning raudtee.
Nimi ei riku!
Tondi nimi oli aga varasemal ajal levinud oma piiridest palju kaugemale: näiteks kutsus rahvas nüüdse Lepistiku ja Parditiigi pargi lähedale jäävat kõrghaljastusega ala Tondi metsaks. Tondi elanikeks on end pidanud ka Sääse ja Lehola bussipeatuste vahel asunud endise küla elanikud. Tondi liivikuks kutsutakse liivikuala, mis ulatub Ülemiste järvest J. Sütiste teeni.
Tegelikkuses hõljub Tondi nimi justkui vaimuna veel praegugi üle oma asumipiiride. Nii näiteks peaks Tondi raamatukogu või Tondi ärimaja ja nii mõned teisedki Tondi-nimelised asutused oma asukoha poolest kandma hoopis Kitseküla nime.
Tondi piirkond pole saanud nime mitte seal liikunud tontide ega „tont teab mille pärast“, vaid Tallinna bürgermeistri ja kaupmehe ning Mustpeade vennaskonna liikme Jobst Dunte (ka von Dunte) ja tema poegade nime järgi, kes rajasid 17. sajandil praeguse Tondi tänava lõppu suvemõisa. Suvemõisa ennast enam ammu ei ole, küll aga on alles nn Tondimõisa ehk Dunteni park.