PÕHJALA VAADE ⟩ Rootsi valu on meie valu

Rootsi-Soome piiril asuva Haparanda-Tornio kaksiklinna elanikud olid harjunud iga päev nähtamatut piiri ületama. Pandeemia tõttu kerkis kaksiklinna keskele metalltara. Foto: Pär Bäckström/tt/tt News Agency/Scanpix

Baltimaad võivad õigustatult uhkust tunda – esimestena Euroopa Liidus, Schengeni alas suutsime koroonakriisis viiruse nii palju põlvili suruda, et saime eelmisel nädalal omavahel piirid avada. See on võit Balti riikide koostöös, mis ei ole sugugi pilvitu, vaid koperdab liigagi sageli üle kivide ja kändude.

Piiride kaotamine Baltimaades ei jäänud märkamata ka teistelegi, sealhulgas muidugi meie lähimatele naabritele Põhjalas. Baltimaad noppisid magusa võidu Põhjala ees, sest tegelikult oleks nende vahel piiride kaotamine olnud palju ootuspärasem.

Piirideta Põhjala on nagu kultuur ja loodus, Põhjamaade ühtekuuluvuse ja ühiskonna DNA, kinnitus suurest usaldusest. Igati väljateenitult Põhjamaade uhkus ja auasi.

Esimesed sammud inimeste vaba liikumise – kolimise, õppimise, töötamise – poole tehti juba 1950. aastatel, ammu enne Schengeni ala loomist Euroopa Liidus. Tänu vabale liikumisele käivad – tavapäraselt – kümned tuhanded Põhjala inimesed iga päev üle piiri teises riigis tööl, mis omakorda täidab majandusi maksurahaga ja ühtlustab riikide arengut.

2015. aasta lõpus, kui Euroopat räsis rändekriis ja Rootsi oli vastu võtnud aasta jooksul 160 000 varjupaigataotlejat, otsustas Rootsi valitsus ekspertide ja migratsiooniameti ettepanekul taastada piirikontroll Kopenhaagenit ja Malmöt ühendaval legendaarsel Öresundi sillal. Otsust põhjendas Rootsi tõsise ohuga riigi avalikule korrale ja sisejulgeolekule, üleüldine põhjus oli aga põgenike kiire ja suhteliselt vaba liikumine läbi Euroopa, sisserändajasõbraliku kuvandiga Rootsi.