Juhtkiri: rohkem usku vabasse maailma

Uppuv New Yorgi Vabadussammas. Foto: Kenneth G. Miller/Swns/Scanpix

Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan armastas rääkida nõukogude anekdooti sellest, kuidas ameeriklane ja venelane vaidlevad, kumma riik on parem. «Mina saan iga kell minna, põrutada rusikaga lauale ja öelda: mulle ei meeldi, kuidas president Reagan riiki juhib,» ütles ameeriklane. Venelane vastas: «Meil on täpselt samamoodi. Ma saan iga kell rusikaga vastu lauda lüüa ja öelda: seltsimees Gorbatšov, mulle ei meeldi, kuidas president Reagan USAd juhib.»

Koroonakriis on taas ergutanud vaidlust selle üle, kas lühemas või pikemas plaanis on edukamad diktatuurid või demokraatlikud riigid. Ida või lääs? Kas üks otsustav sõna ja rusikas või lõputuna näiv vaidluste jada? Kas kirja pandud õigusele toetuv kohtuvõim ja kohustus oma otsuseid põhjendada või partei vaba voli talitada nii, nagu parem tundub?

Kirurgiliste maskide puudus rullis kõigi ees ilmekalt lahti juba mitu aastat miilanud USA ja Hiina kaubandusvaidlused. Pigem on nii, et kui diplomaatide jaoks ootamatud New Yorgi ärihai kombed maailmapoliitikasse toonud Donald Trump peaks järgmised valimised ka kaotama, jäävad vastuolude tuumpõhjused ometi alles.

Ettevõtja Joakim Heleniuse artikkel «Lääne uus tõusmine», mis ilmus sel neljapäeval Postimehe arvamusküljel, kõlab kaasa sellele arutelule, mis toimub praegu kõikjal vabas maailmas. «Kuni lääs suudab säilitada oma vabadused ja sellega seotud innovatsioonivõime, võidame autoritaarsed alternatiivid, mida Hiina praegu esindab,» kirjutas Helenius.

Kelle poole näiteks kaubandus­tülis hoida? Euroopa suurima meediafirma Axel Springer SE juht Mathias Döpfner kirjutas äsja oma arvamusloos: «Lõpuks on see päris lihtne. Millist tulevikku me Euroopale soovime? Kas liitu ebatäiusliku demokraatiaga või täiusliku diktatuuriga? See peaks olema lihtne valik. Asi on rohkemas kui rahas. Asi on vabaduses, Saksamaa põhiseaduse 1. artiklis, parimas õiguslikus terminis, mis on ealeski olemas olnud: inimväärikuses.»

Vabadus mitte koogutada võimu ees on lääne ime, mida tuleb kaitsta. Läänel ja vabal maailmal laiemalt on tarvis rohkem eneseusku.

Eurooplastena oleme üpris õigustatult pahased selle üle, et ELi riigid ei suutnud esimese hooga viirusele ühtselt reageerida ja kui lõpuks hädast aru saadi, käis piiride sulgemine ja kaitse­maskidega jändamine eurooplaste jaoks ootamatu egoistlikkusega. Õigupoolest ei peaks imestama selle üle, et vaieldakse, tülitsetakse ja tihtipeale kakeldakse. Eriti pudrupaja ümber. Üllatuda võiks hoopis sellest, et inimeste ja riikide koostöö siiski toimib. Küünte enda poole hoidmist ja ka tillemate alistamist on lihtne seletada. Teistegi inimväärikuse ja üksiti vabaduste austamine on aga ime – valdavalt läänelik ime. Imestada võiks pigem selle üle, et pärast esimest ehmatust võetakse end kiiresti kokku ja püütakse taas koos tegutseda.

Läänel ja vabal maailmal laiemalt on tarvis rohkem eneseusku. Mathias Döpfner mainib oma arvamusloos mõne aasta tagust juhtumit, kus Saksamaa autotootja juht palus Pekingi võimudelt mitu korda vabandust selle pärast, et Mercedes-Benz oli tsiteerinud oma sotsiaalmeedia postituses dalai-laamat.

Vabadus mitte koogutada võimu ees on lääne ime, mida tuleb kaitsta. Selle vabaduse taga on võimude lahusus, sõnavabadus jne. Õigusriik ja inimeste vaba looming on see, mis tagab heaolu.