Jaan Tamm: viimaste päevade Pirita klooster

Pirita kloostri varemetele on püütud elu sisse puhuda 1980. aasta purjeregatist saadik. Uue hingamise tõi birgitiinide tagasitulek selle sajandi alguses. Foto: Sander Ilvest

Hiljuti esilinastuse 50. aasta­päeva tähista­nud ­«Viimne reliikvia» on tõenäoliselt ärgitanud ka Tallinna linna­võime, eriti aga Pirita ­linnaosa valitsust Pirita kaunis jõekäärus Maarjaorus (Mariendalis) paikneva kloostrikompleksi peale mõtlema. Olles täiesti nõus Postimehes 26. märtsil ilmunud pöördumise vaimsusega, milles kultuuritegelased avaldasid lootust, et linnaosavalitsus laseb birgitiinidel kloostri eest edasi hoolitseda, lisaksin siia ka muinsuskaitselise aspekti. On ju tegemist nii füüsilises kui vaimses mõttes ühe unikaalsema kompleksiga Baltikumis ja Põhjamaades, kus Liivi sõja käigus varemestunud neitsi Maarjale pühendatud kirik koos põhjaküljel paikneva nunnadepoolega ja lõunaküljel suures osas veel pinnasekihtide alla maetud preestrite ja ­munkade sulushoonestusega on kaunis harmoonias nelisada aastat hiljem birgitiinide teise tulemise käigus rajatud uue, külalismajast, konverentsiplokist ja kabelist koosneva (autorid Ra Luhse ja ­Tanel Tuhal) kloostriklausuuriga. Just viimane, peapiiskop Erwin Josef Enderi septembris 2001 pühitsetud uusim kloostrikompleks andis uue hingamise mitte ainult 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregati ajaks välja kaevatud ja konserveeritud varemetele, vaid ka kogu Pirita keskusele.

Oli ju kloostrivaremetele püütud korduvalt elu sisse puhuda. Esimene katse tehti juba purjeregati ajal, mil alguses kavandati varemed koguni Nõukogude Liidu kultuurielu käilakuju, Moskva Suure Teatri balletitrupi esinemisteks. Lõpuks lavastas kultuuriprogrammi raames tollane Noorsooteater siin hoopiski «Dekameroni». Üksikuid muusika- ja muid üritusi toimus siin nõukogude ajal teisigi, aga uut kvaliteeti ei suutnud need luua. Põhjus oli lihtne: puudus vaimsus, õigemini selle kandja kloostri näol. Ega vaimsuski kohe pärast kloostri rajamist tekkinud. Piritaga, eriti aga kloostriga tihedamalt seotud kultuuriringkonnad otsisid võimalusi, sealhulgas ajaloolises miljöös toimuvate vabaõhuetendustega tuntust kogunud Tallinna Linnateatri trupi rakendamist.