7. mail 2010 ei olnud mind Saku suurhallis «Ühtse Eesti suurkogu» etendusel. See on üks väheseid NO99 lavastusi, mis jäi mul nägemata. Või siiski mitte. Nimelt ei läinud ma Saku suurhalli teadlikult. Mulle tundus, et selle 24. märtsil NO99 pressikonverentsiga «riiklikult olulisest küsimusest» alanud etenduse olin ma selleks ajaks juba ära näinud, kui Saku suurhallis 7. mail tuled põlema pandi. Sest «Ühtse Eesti suurkogu» tähtsaim uuendus oli näidata, et etendus võib olla protsess, mitte sündmus.

See ei tähenda, et ma tahaks suurkogu etendamist 7. mail alahinnata. See ei olnud kunstilises plaanis ehk kõige tugevam NO99 lavastus (nagu pidin tõdema toimunut hiljem videost järele vaadates), kuid on selge, et kõik eelnev sai võimalikuks suuresti tänu suurkogu-ootusele.

NO99 peamine saavutus seisnes teatri viimises avalikku ruumi, terve ühiskonna muutmises mängulavaks. «Ühtne Eesti suurkogu» kestis kokku 44 päeva ja hargnes meie kõigi silme all. Seetõttu leiangi, et kõik see, mis eelnes suurkogule, oli järgnenust olulisem. See, kuidas NO99 suutis vallutada meediaruumi, viia läbi ridamisi aktsioone (sh väga õnnestunud valimiskoolid ja linnaekskursioonid), köita inimeste meeli keset nende kõige argisemaid askeldusi – kõik see on minu silmis suurem ja hinnalisem saavutus kui umbes 7000 inimese meelitamine Saku suurhalli. Vähemalt mina sain oma elamuse kätte eelnenud nädalate jooksul ja ma ei tahtnud riskida selle rikkumisega suurhallis.

Kommentaarid (6)
Copy