Aja auk. Kraftwerki nägu

In memoriam Florian Schneider (1947–2020). Foto: Via Www.imago-images.de/imago Images/stefan M Prager/scanpix

In memoriam Florian Schneider (1947–2020).

Eelmisel nädalal meie hulgast lahkunud Florian Schneiderit võis pidada ka Kraftwerki näoks. Näoks füsiognoomilises, aerodünaamilises, ergonoomilises, datageemilises (sellist sõna vist pole olemas) jne mõttes. Florian Schneideri nägu oli perfektselt insenertehniline nägu, või isegi perfektselt saksalikult insenertehniline nägu, usaldusväärsete ja töökindlate tehnoloogiate nägu, see Saksa majanduse põhialuse nägu – ainus neist neljast Kraftwerki näost, mis jäi väga täpselt meelde.

Florian Schneider oli ka insenertehniline mees, kellele ei meeldinud eriti esineda või tuuritada. Ta ütles ikka (kuigi võib-olla ei olnud see tema, sest ta eriti ei armastanud rääkida ja üldse iseloomustas Kraftwerki kommunikatsiooni kontseptuaalselt kontrollitud anonüümsus), et tema jaoks on tuuritamine mõttetu, kõik need lennujaamades passimised jne, hoopis mõistlikum on selle asemel stuudios (Kraft­werki stuudio nimi oli Kling Klang) helisid putitada, sest helisid on alati põhjust putitada, sest perfektset heli pole, aga perfektse heli poole tuleb püüelda. Ja Kraftwerk püüdles ja oli.