Rock’n’roll’i arhitekti lõbus elu

Little Richard, sünninimega Richard Wayne Penniman (5. detsember 1932 – 9. mai 2020). Foto: Yui Mok/PA

Raske öelda, milline oleks olnud rock’n’roll siis, kui poleks olnud Little Richardit (Richard Wayne Penniman, 5. detsember 1932 – 9. mai 2020). 87 aasta vanusena oma kodus ilmselt luuvähki surnud Richardi elu oli samasugune nagu tema muusikagi: kirev, raju, lõbus ja kohati nii ülepakutud, et võttis suisa teatraalsed mõõtmed. Oma jälje muusikaajalukku jättis ta põhimõtteliselt aastatel 1955–57, aga oli see vast jälg!

«Paljud nooremad lauljad, näiteks James Brown, Otis Redding, samuti ansamblid The Beatles ja The Rolling Stones on võtnud Little Richardilt mõndagi üle.» Nii nentis oma klassikalises teoses «Popmuusikast» maestro Valter Ojakäär möödunud sajandi 80ndate hakul. Lisaks mainitud noorematele lauljatele on Richardi mõju ulatus sõna tõsises mõttes kolossaalne. Elvis Presley sai temalt puusanõksud, Tina Turner hääleseade, Elton John klaverimängutehnika. Teda pidasid oma iidoliks Deep Purple, Motörhead ja AC/DC. Prince’ist, David Bowiest ja Michael Jacksonist ei hakka rääkimagi. Selle suure influentseri mõju oli žanriülene, soulile ja funk’ile lisaks eelmainitud heavy metal’ist hiphopini välja. Mark Twain avastas omal ajal, et suurem osa Itaaliast on tehtud Michelangelo või tema õpilaste kavandite järgi. Kindla peale oleks ta jõudnud samale järeldusele Little Richardi pärandi ja tänase popmuusika seoseid analüüsides.