Jumal tänatud, et päris löömaks ei läinud!

Toompea lossi esisel platsil miitingut pidanud Interrinde toetajad nõudsid Arnoldit Foto: Harald Leppikson/Rahvusarhiiv

Kui Henn Karits ja teised Lenini rajooni (nüüd kesklinna ja Nõmmet hõlmav linnaosa) Rahvarinde eestseisuse inimesed 1990. aasta 15. mai pärastlõunal tööpäeva lõppedes Tõnismäel vanas apteegimajas asunud staapi kogunesid, ei osanud nad aimata, milline möll kogub samal ajal tuure Toompeal.

«Üks me meestest läks poodi, aga tuli peagi jooksuga tagasi. Ütles, et oli kuulnud poes raadiost Savisaare üleskutset tulla Toompeale – et seda rünnatakse. Meil endal kontoris raadio ei mänginud. Seega ei teadnudki, mis toimub. Vaatasime üksteisele viivuks otsa ja panime Toompea poole ajama,» meenutab Karits. «Mäletan selgelt seda pilti, mis väljas avanes. Pärnu maanteel liikuvad autod aeglustasid kuidagi käiku ja jäid seisma. Paljud autod. Inimesed tulid autodest välja ja sammusid joonelt Toompea suunas. Ju kuulsid nemadki autoraadiost Savisaare üleskutset.» 

Peaasjalikult olid need 3000 inimest, kes 15. mai pärastlõunal Toompeal raevukalt Eesti iseseisvumispüüdluste vastu protestisid ja hiljuti ametisse saanud valitsuse tagasiastumist nõudsid, siinsete üleliiduliste tööstusettevõtete ja sõjatehaste juhtide, Eesti iseseisvumisliikumise vastase Interrinde aktivistide kokku aetud.