Kunstnik, kellest me peaaegu midagi ei tea, aga võiksime teada

Aleksander Krimsi «Viiuldaja/Muusiker» (1930ndad. Õli, lõuend). Foto: Repro

Miks siis Vabbe enam ei esinenud avalikult. Miks Veeber end üles poos... Miks Krims maale kolis. Miks Akberg kooliõpetajaks hakkas. Miks? Nii kirjutas Karin Luts päevikusse 1953. aasta jaanuaris. Juba pea kümme aastat Rootsis paguluses olnud kunstnik vaidleb nii vastu neile, kelle arvates Eesti ennesõjaaegsed kunstnikud ei mugandanud kunagi oma loomingut ametlikule maitsele. Jah, ütleb Luts. Nad ei mugandanud. Kuid selleks oli ainult üks võimalus: lõpetada loomine.

Eesti kunstiajalugu teab − nagu kõik kunstiajalood − paljusid väljajätteid. Kunstnikke, kes pole pääsenud üle kunstiajaloo kirjutuse lävepaku, sest on kas andetud või liiga kummalised, banaalsed, veidrad, või lihtsalt sel põhjusel, et nende looming erineb üldtunnustatud kaanonist (või aktsepteeritud avangardsetest kõrvalvooludest).

Aleksander Krimsi (hiljem Krims-Radava) vähetuntud ja napp looming on ilmekas näide sellest, kuivõrd tarbetu on püüda leida kunstiliste hinnangute juures ajatuid absoluute, ning ühtlasi ka näide, kuidas nende kehtestamine võib kaasa tuua tervete loomingukorpuste nihutamise kunstiajaloo pimetähni. Nende olemasolust ollakse teadlikud, kuid neid keeldutakse nägemast.

Krimsi looming viimastel aastakümnetel enam selles pimetähnis ei ole. Alates Tiina Abeli, aga ka Mai Levini jt käsitlustest 1980ndate keskel võib lugeda Krimsi maalid lõplikult rehabiliteerituks, kuid see teekond on olnud pikk. Krimsi teosed jäid tema eluajal lõpuni mõistetamatuks, ta justkui oli ja ei olnud siinse kunstimaailma osa, kuna tema tööd ei kuulunud päris kindlasti 1920ndatel täpsemaid kontuure võtnud maalikunsti peavoolu, mis oli värviderikas, looduslähedane, realistlik ja igatses harmoonilist maailmakorraldust.