Jaan Tootsenil valmib suveks kaks filmi korraga

Jaan Tootseini minutifilmi «Pesupäev» proovikaadrid. «Inspiratsiooni filmiks võib leida igapäevaelust enda ümber,» ütleb režissöör. Foto: jaan tootsen

Eesti Filmi Instituut kuulutas 12. aprillil digikultuuri teema-aasta 2020 raames välja üheminutiste lühifilmide loomise kiirkonkursi, mille tähtaeg oli 30. aprill. Iga filmi eelarve on 1000 eurot ning filmid peavad valmis olema hiljemalt 15. juuniks 2020. Laekus 115 ideekavandit ning Jaan Tootsen pääses võitnud 15 hulka lausa kahe kavandiga, neist esimene kannab pealkirja «Pesupäev» ning teine «Nägu ja heinamaa».

Mida tähendab nn minutifilm režissöörile?

Ma arvan, et isolatsiooni ajal on see tore võimalus pintsel värske hoida. Ja selline mõtlemise mõnu, et kas tuleb mõni hea idee, millest saaks voolida visuaalset lugu. Tegutseda professionaalselt, kuid käepäraste vahenditega. Mina ei ole päevagi filmitegemist õppinud, saan nimetada ennast asjaarmastajaks, aga tehnilised standardid on ette antud – kõik muu vaba.

Mõnikord on noorte filmitegijatega juttu olnud, et kõik teeks suuri asju, aga tehnikat on ikka vähe. (Naerab.) Siis meenub mulle alati lugu, mille kunagi rääkis kunstnik Peeter Laurits. Aastaid tagasi jäi ta ilma oma korralikust fotokaamerast – elukutselise asendamatust töövahendist. Kaamerat polnud, aga kunsti oli vaja teha. Siis hakkas ta fotosid tegema pinhole-kaameraga.

Fotokaamera on ju iseenesest väga lihtne: tuleb leida valguskindel karp, näiteks plekist kohvipurk, ja teha nööpnõelaga ühte otsa tilluke auk, see on siis objektiiv, film läheb sisse – ja ongi kaamera valmis. Sellise kodukootud kaameraga tegi ta terve sarja pilte. Pildid jõudsid Ameerikasse tema tuttava galeristi ja fotopoe omaniku kätte ning näituse honorariks sai ta täpselt selle, mis oli kaduma läinud – väga hea peegelkaamera. Ehk siis ilus näide, kuidas mitte millestki teha midagi suurt. Ühesõnaga – tehnika on alati olemas, oleme heade ideede otsinguil. Olgu siis täispikk või lühifilm.