Kristina Herodes: Kuidas minust ahistaja sai?

Kristina Herodes Foto: Jelena Rudi

Hämmastav, kui erinevad me oleme! Pärast pikka nukkumist koroonakriisis ronib vargsi tavaellu tagasi väga erinevates värvides liblikaid. Ja mitte vaid päevaliblikaid ja ööliblikaid, kahejalgsete kamp on liigirikkam.

Kriisiolukorras tuleb esile kõige ürgsem, liigiomane käitumine. See osa loomusest, mida turvalises mugavustsoonis hõljudes on lihtne maskeerida.

Kaval on ju jätta endast selline mulje, nagu ühiskond paistab ootavat ja hindavat. Aga praegu on inimestel suva. Pikalt püsinud pinge on piduriklotsid õhukeseks kulutanud ja välja kargab see, mida varem varjati.

Bioloogiahuvilisena võiks eristada kolme kriisijärgse inimese alaliiki.

Inimpelgur on evolutsiooniliste eelistega ettevaatlik isend, kes tuvastab kiiresti võimaliku ohu ning asub innukalt seda vältima. Praegu peitub oht viiruse näol teises inimeses. Seega tuleb inimestest igaks juhuks eemale hoida. Ka sel juhul, kui eriolukorra piirangud pärast pühapäeva enam ei kehti, mõtleb ta jooksu pealt välja vabandusi, et sõpru endiselt ignoreerida.

Jumal tänatud, et Eestis sedasorti inimliblikad enamuse moodustavad, just tänu nende hästi arenenud tundlatele ja pelglikule käitumisele meil koroonaepideemias sedavõrd hästi läinud ongi.

Teine liik on kiskjalikum, teda võiks nimetada inimpõlguriks. Tema treenitud liitsilmad on varmad kõigis hädades teiste süüd nägema. Koroonagi niitis, kuna lollid tegid valesti! Või jätsid tegemata. Faktidele eelistab ta vandenõuteooriaid. Kriitikat pälvib iga otsus. Kriis annab justkui õigustuse halvasti käituda, oma panusest kõrvale hiilida ja töötegijatele teenitud tasud maksmata jätta. Eriolukorraga saab õigustada igasugust alatust, sest inimpõlguril on õigustus varnast võtta – see põlastusväärne liik on ise süüdi ja ei väärigi enamat.

Kolmas liik on kõige kohutavam. Seda elukat juhivad karjaloomale omased madalad tungid ning kaua üksi olnuna igatseb ta kaaslaste seltsi rohkem kui midagi muud. Vahepeal maha surutud soovid on kasvanud nii suureks, et hirm ununeb. Kes on olend, kes inimest nähes talle silmapilk kaela karata sooviks? Kahest meetrist kuuldagi ei taha ja silmapilk külje alla ujub? Ahistaja! Jõle elukas, kelle süüks saab ajada suure osa ülemaailmsest pandeemiast. Kui meil neid ohtlikke lähikontakti-lembe vähem oleks, poleks ka viirusel sellist pidu ühelt peremehelt teisele hüpata.

Koroonajärgses maailmas olen ära kaardistanud kõik oma tuttavad. Ja saanud inimeste ürgolemuste osas palju targemaks. Aga mina? Viin läbi riskantse teadusliku katse – kohtun paari inimesega.

Juba eemalt kahejalgset kogu silmates hakkab sees mõnusalt kõditama, nagu oleks mul isikuga kirglik suhe. Tegelikult pole, ta on üsna suvaline kolleeg. Aga enne kui end talitseda jõuan, tolknen tal kraes nagu takjas.

Jah, olengi ülevoolavalt rõõmus, olgugi poolvõõras – ikkagi inimene! Aga äkki tema ei tunne vajadust oma rõõmu sedavõrd kõnekalt kehakeeles väljendada? Olen empaatiline olend, otsustan järgmisel katsel jahedamaks jääda. Uus hetk, uus nägu, aga oh häda – sama tulemus. Vaene kodanik leiab end kallistaja rünnaku alt. Huh! Ainus viis vastutustundlikuks jääda on püüda orbiidile ilmuvaid nägusid miinimumi lähedal hoida.

Niisiis on koroonakriis paljastanud häbiväärse tõe – minust on saanud krooniline ahistaja. Või olen seda enesele teadmata ehk kogu aeg olnud? Sõbralik soovitus muude liikide mõistlikumatele esindajatele: kui märkate Kristina tunnustega objekti liginemas, siis teate aegsasti eemale hoida.