Eritrea pealinn Asmara – avanema hakkav Aafrika modernismi pärl

Elsa on endine vabadusvõitleja ja veendunud, et iseseisvus on võitlemist väärt, ­sõjaarmid on ta kehal siiani alles. Foto: Inga Kuusik

Eritrea, Punase mere äärne endassetõmbunud väikeriik (pindalalt vaid kaks ja pool korda Eestist suurem) Aafrika idaosas, on maailma tähelepanu alt enamalt jaolt väljas olnud. Kuulda on olnud, et viisasid sinna eriti ei jagata ja kõigi oma naabritega – Djibouti, Sudaan ja Etioopia – ollakse tülis. Kui siis eelmise aasta oktoobris anti Nobeli rahupreemia Etioopia peaministrile Abiy Ahmedile, kes lõpetas kaks aastakümmet kestnud pingelise vastasseisu Etioopia ja Eritrea vahel, tundus, et nüüd on küll õige aeg üle vaadata Asmara, UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv Eritrea pealinn.

Viisat oli vaatamata pikale bürokraatlikule protseduurile täiesti võimalik saada, ja saatkond andis ka teada, et maapiir Etioopia ja Eritrea vahel on avatud. Niimoodi siis oma plaani ka seadsin, lähenedes Eritreale Etioopiast.

Juba sõitu piirilinna Zalambessasse saadavad teekaaslaste segased jutud varastest ja röövlitest, keda sealkandis olevat hulgi. «Ära kedagi usalda.» Kohale jõudnuna kõnnin vapralt piirile, mööda külatänavat, millel tuulatakse vilja – liiklust ei mingit. Piiri valvavad kaks umbkeelset piirivalvurit ja Eritrea piiripunkt paistab ka, umbes 500 meetrit kaugemal. Aga... liikumist ikka ei mingisugust... ja mind, kes ma kangekaelselt soovin Eritreasse edasi minna, viiakse hoopis politseijaoskonda, kus kõik mu andmed mitmesse raamatusse kirja pannakse. Ei saanudki kohe aru, aga olen juba vahi all: kui avaldan soovi kohvi juua, tuleb automaadiga mees minuga kohvikusse kaasa.