Propagandisti eesmärk on oma sõnum võimalikult rõhuliselt kuulajani viia. Seepärast toestab ta oma jutu üldtunnustatud autoriteedi aupaistega ning maalib ohud – kui tema õpetusest peaks kõrvale kaldutama – kõige mustemate toonidega. Seda lihtsat tõde õpetati küllap juba marksismi-leninismi agitaatoritele, aga seesama nipp pole ainuomane ainult kommunistide parteile.
Samu võtteid oma ideede ülimuslikkuse demonstreerimiseks kasutame tänapäevalgi, teised on ainult autoriteedid, kellele on heaks kombeks viidata. Omal ajal oli selline eksimatu pühamees Lenin. Nüüd on Lenini asemel Lennart. Temalt leiab iga mõtte toeks sobiva killu. Ja vastane, kõige paha juur on rahvusvahelise imperialismi ja kodanliku natsionalismi igandite asemel praegusel ajal Kreml. Need on siis vastavalt piibel ja põrgu, präänik ja piits. Ja propagandateoreetiliselt pole muide põrmugi oluline, millised tegelikud kvaliteedid on Leninil, Lennartil, piiblil ning präänikul või ka põrgul ja tema ekvivalentidel, ning propaganda ise on neutraalne ka selle suhtes, kui ränki repressioone või millist häbistamist peab keegi rahvavaenlaseks või Kremli käsilaseks tembeldatu taluma.
/nginx/o/2020/05/12/13098637t1h892f.jpg)
/nginx/o/2020/05/12/13098637t1h892f.jpg)