Kerttu Kirjanen: kaotatud-võidetud koroonasõda

Kerttu Kirjanen Foto: Konstantin Sednev

Koroonakriis on näidanud, et inimesed on ükskõiksed ega suuda järgida kõige lihtsamaid reegleid. Mul on meeletult piinlik inimeste pärast, kes on koroonakriisi kiuste elanud oma elu edasi nii, nagu poleks midagi juhtunud.

Tahaksin öelda, et kriisil on olnud positiivne mõju ja inimesed on hakanud väärtustama oma sõpru ning perekonda, tööd ja kooli, kuid ma valetaks. Kindlasti on neid, kes on seda hakanud tegema, kuid reaalsus, mida mina täna näen, on teine.

Kui Eestisse jõudis esimene nakatanu, ei olnud koroona veel päris probleem. Me kehitasime õlgu ja jätkasime igapäevaste tegemistega. Varsti tuli teine ja kolmas nakatunu ja iga uue haigestunuga hakkas minu sees kasvama paanika, sest ma nägin, kuidas paljud inimesed ikka igal nädalavahetusel sõpradega grillima sõitsid.

Seda ilmestavad kümned artiklid, mis kõnelesid, kuidas ilusad ilmad tõid jälle sajad inimesed kodudest välja. Ühel nädalavahetusel oli Jägala joa juures olnud parklas üle saja auto, Viru raba juures 50.

Kui Eestisse jõudis esimene nakatunu, ei olnud koroona veel päris probleem. Me kehitasime õlgu ja jätkasime igapäevaste tegemistega.

Ühel hetkel tekitas noorte ignorantsus olukorra, kus politsei pidi hakkama tänavatel patrullima ning kontrollima, et inimesed järgiksid reeglit, mis keelab rohkem kui kahel inimesel tänaval koos ringi käia. Me oleme PISA testide esiotsas, aga meie teadvusesse ei jõua kohale, et koroonakriisist ülesaamiseks peame järgima paari lihtsat reeglit ja mitte seltskonnaga koos rulapargis aega veetma.

Poes käies ei olnud enamikul noortel probleemi tulla mulle kuklasse hingama. Inimesi, kelle jaoks poes kõik piirangud kehtivuse kaotasid, oli palju. Mingil hetkel pidid kauplused seetõttu külastajate arvu jälgima hakkama.

Teisalt ei saa kõigile võrdselt näpuga näidata. Mu tutvusringkonnaski oli inimesi, kes pesid korralikult käsi, käisid poes harva, viisid kõiksugused kontaktid miinimumini. Näha, kuidas ühed püüavad teha kõik, et elu naaseks tavapärasesse rütmi, ning teisalt kuulda, kuidas järjekordne seltskond maja ees parklas pagasnikust džinni joob, tekitab aga omakorda ängistuse.

Üks peamisi mõjusid, mis koroonakriis kaasa tõi, on lõhestatus ja konflikt nende vahel, kes võtsid asja tõsiselt, ja nende vahel, kes sõpradega grillimas käisid. Need kaks gruppi ei hakka kunagi üksteist päriselt mõistma.

Tean, et eestlased on väike tubli rahvas, kes alati kokku hoiab, võitleb kurja vaenlasega ja võidab selle oma nutikuse ja kavalusega, nagu rehepapp ahjualuse, kuid minu silmis on inimesed täna kaotanud võitluse koroonakriisiga. Ehk oleks pidanud kriisi võtma kui loodi, mille abil taastatakse maailmas olulise ja ebaolulise tasakaal?