Eestlastel on ELi välisteenistuses rohkem kohti, kui nad kvoodiga saaksid

«Pole võimalik esindada midagi, mida sa ei tunne,» ütleb ELi esindaja Ukrainas Matti Maasikas (paremalt teine), kes asus sellesse ametisse 2019. aasta novembris, kui Volodõmõr Zelenskõi (vasakult viies) oli Ukraina presidendina töötanud pool aastat. Foto: Erakogu

Kõik kolm ELi delegatsioonide juhiks tõusnud eestlast on veendunud: on hea, et ühenduse välisteenistuses pole riigikvoote – muidu ei oleks eestlased seal nii arvukalt esindatud kui praegu.

ELi diplomaadikohad jagunevad kolmeks kolmandikuks: üks osa peab tulema liikmesriikidest, kaks osa Euroopa institutsioonidest.

2012. aastast ELi esindust Makedoonias ja seejärel 2016. aastast Montenegros juhtiv Aivo Orav ning mullu sügisest Ukrainasse sellele tööle suundunud Matti Maasikas tõusid ühenduse tipukohtadele Eesti välisministeeriumist.

Sügisest Lõuna-Aafrika Vabariigis ELi delegatsiooni tüüriv Riina Kionka alustas diplomaadikarjääri samuti Eestis, kuid töötab ühenduse struktuurides varasemast. 2005. aastal suundus ta tööle Euroopa Liidu Nõukogu transatlantiliste suhete direktoraati, kust liikus edasi kõrge esindaja Javier Solana ja seejärel liidunõukogu presidendi Donald Tuski meeskonda.