Õpetajaid häirib praegune atesteerimise kord

Tartu Miina Härma gümnaasiumi klassiõpetaja Merle Sasi peab hakkama vanemõpetaja ametijärku uuesti taotlema, sest viie aastaga see lihtsalt aegub. Pikk bürokraatlik protsess algab uuesti nullist. «Kas saab tõesti öelda, et viie aasta jooksul on mu oskused mandunud, et arengut pole toimunud?» küsib ta. Foto: Sille Annuk

Merle Sasi oli kolm aastat juhtinud Eesti koolilaste koostööd kuue ­Euroopa riigi eakaaslastega, aga kui ta püüdis seda märkida dokumentidesse, millega taotleda vanemõpetaja staatust, pidi ta pettuma.

Tema panus Eesti õpilaste silmaringi avardamisel ja Eesti hariduse rahvusvahelisel tutvustamisel ei maksnud atesteerimiskomisjoni silmis tuhkagi. Selle asemel, meenutab Sasi, Tartu Miina Härma gümnaasiumi klassiõpetaja, nõudis atesteerimiskomisjon pabereid, mis tema kui pedagoogi oskuste kohta midagi ei ütle.

Nüüd on see Venemaa atesteerimispõhimõttega sarnanev süsteem, mis tirib ja väntsutab vanempedagoogi või pedagoogi-metoodiku ametijärgu taotlejaid läbi bürokraatia kadalipu, viimaks löögi alla sattunud. Õpetajad ja neid koondavad ühendused on andnud selgelt märku, et senine nende taset ja oskusi hindav süsteem on oma formaalsuses ja paindumatuses ajale lihtsalt jalgu jäänud.

Siiamaani on paljusid õpetajaid innustanud kõrgemat ametijärku püüdlema peamiselt suurem palk: pedagoog-metoodik teenib vanempedagoogist üle 150 euro kuus enam ning pedagoogist ligi 250 eurot rohkem. Kuid selle palgatõusu nimel on neil tulnud näiteks koostada või retsenseerida uurimistöid, esineda lektorina täienduskoolitustel, võtta sõna konverentsidel või ajakirjanduses, lüüa kaasa erinevate ühenduste või töörühmade juhtimises.

Puhas formalism

Tagatipuks ei mängi ametijärk õpetajate värbamisel põrmugi otsustavat rolli. Küsige Hendrik Agurilt, Gustav Adolfi gümnaasiumi direktorilt, mida ta tähtsustab uut õpetajat tööle võttes, ja ta vastab, et esmalt seda, kas inimesel silmad säravad, siis seda, millised on isikuomadused, ja lõpuks kuulab hinnanguid tema professionaalsuse kohta.

Toomas Kruusimägi, Tallinna inglise kolledži direktor, vastab samale küsimusele, et vaatab ennekõike akadeemilist haridust, ning siis uurib, milline on kandidaadi arusaamine õpetamisest ja tema sobitumine kollektiivi oma väärtushinnanguilt.

Sellest, kas kooli tööle kandideerija on lihtsalt õpetaja, vanempedagoog või lausa pedagoog-metoodik, ei tee kumbki direktoritest numbrit. Sest nende elutee on ristunud nii mitmegi õpetajaga, kel paberite järgi ametijärk kõrge, kuid kes sisuldasa seda paraku ei vääriks. «See on formalism, mis on seotud dokumentide täitmisega,» resümeerib Kruusimägi oma kooli õpetajailt kuuldu.

Agur väidab, et tema juhitavas koolis töötab vähemalt kümme õpetajat, kes vastavad tasemelt metoodiku nõuetele, ent kellel toda ametijärku sellegipoolest ei ole. Sellepärast, põhjendab ta, et nimetatud järgu saamiseks «on tõeliselt tobedad nõuded, mis on alandavad».

Haridusministeerium on koolitöötajate pahameelt kuulda võtnud ja otsustanud, et uuest aastast läheb senine atesteerimissüsteem, mis hindab rohkem tegevust väljaspool kooli kui selle seinte vahel, põhjalikule ülevaatamisele. «Selge see, et senine süsteem on jäänud jäigaks,» tunnistab ministeeriumi üldharidusosakonna peaekspert Kaspar Kreegimäe. «Õpetaja töö palett on palju kirevam.»

Eesti eripärane süsteem

Kreegimäe kinnitusel ei kavatse riik kehtestada ülalt alla uusi käsulaudu, vaid tahab õpetajatega ühiselt läbi arutada, milline süsteem oleks edaspidi mõistlik ja pedagoogidele vastuvõetav. Seda enam, et arvamusi on kõlanud seinast seina: alates status quo säilitamisest ja lõpetades igasuguse atesteerimise kaotamisega.

Eesti Haridustöötajate Liit viis kaks aastat tagasi ligi 8000 pedagoogi seas läbi küsitluse, kust selgus, et 93 protsenti on atesteerimise poolt. Kuid ühe klausliga, märgib liidu esimees Sven Rondik: et atesteerimissüsteemi tehtaks parandused, mis arvestaks rohkem koolis tehtavat tööd. Ehk teisisõnu: «Süsteemi tuleb täiustada, mitte seda likvideerida.»

Ka õpetajate liidu mullune küsitlus, millele vastas 1648 pedagoogi, näitas, et 87 protsenti neist peab atesteerimisprotsessi kas liiga keeruliseks või aegunuks. Vaid 12 protsenti avaldas arvamust, et süsteem on just selline, nagu peab.

Härma gümnaasiumi õpetaja Sasi teab koostööajast Euroopa koolidega, et vähemasti kuues riigis, sealhulgas Norras ja Saksamaal, pole mingit sellist atesteerimissüsteemi nagu Eestis. Pole seda ka Soomes, kus kehtib staažitasu. Ent iga riik on oma haridusasjade kujundamisel iseseisev, kinnitab ministeeriumist Kreegimäe.

Haridusminister Jaak Aaviksoo toetab aga õpetajate atesteerimissüsteemist suisa loobumist. «Leian, et õpetajate töö hindamisel peame senisest enam usaldama õpetajaid, koolijuhte ja koolipidajaid,» teatab ta vastuseks hariduse kutsenõukogu pöördumisele. «Kooli kui õppiva organisatsiooni arenguvajadusi saab hinnata eelkõige koolirahvas ise.»