Aja auk. Virtuoos

Dave Greenfield The Stranglersiga 2016. aastal Londonis laval. Foto: Martin Harris/capital Pictures

Inglismaalt saabus uudis, et 71-aastaselt suri ansambli The Stranglers klahvpillimees Dave Greenfield. Koroonaviirushaigusesse. Sinna juurde mainiti mitmel puhul, et just tema on see mees, kes kirjutas Stranglersi suurima hiti «Golden Brown». Loo, mille atmosfäärilist ja meloodilist karismat pole ma isiklikult kunagi sallinud, ja olukorda pole muutnud paremaks ka asjaolu, et see on kõikvõimalike Retro-FM-jaamade absoluutne püsirepertuaar. Kuid nii The Stranglers kui ka Dave Greenfield on palju rohkem kui see minu jaoks õnnetu «Golden Brown».

The Stranglersi kaks esimest plaati «Rattus Norvegicus»(1977) ja «No More Heroes» (1977) on ühed enim müüdud punkalbumid, ka on neil «punkbändidest» kõige rohkem briti esikümnehitte. Küsimus, et miks või kuidas kommertsedu, ei tahagi hästi tekkida, sest esitati ju muusikat, mida võib kirjeldada kui üle mõistuse kaasahaaravat. Selles on draivi ja meloodiaid. The Stranglersi põhiline meloodiameister oligi Greenfield oma melanhoolsete süntesaatori-arpeggio’tega. Sageli mainiti tema puhul võrdlusena The Doorsi Ray Manzareki, ja teisiti vast ei saakski, aga väidetavalt polnud ta Doorsi kuulanudki. Tema iidol oli Yesi Rick Wakeman. The Stranglers on üks neist artistidest, kelle puhul mõtled, et väga hea, et nad ikka pilli mängida oskavad, sest kui ei oskaks, sellist muusikat ei tuleks.