NÄDALA PLAAT: Aasta džässmuusiku esimene ühemeheplaat

Joel Remmel Foto: Remo Tõnismäe

Pianistil ja pedagoogil Joel Remmelil on põhjust heas tujus olla, arvan. Alles aprilli lõpupäevil pärjati ta aasta džässmuusiku tiitliga, mai esimesel päeval aga ilmus tema esimene sooloalbum «Live at Taff Club».

lbum on kontserdisalvestus, mis tehtud Remmeli 30. aasta sünnipäevakontserdil mullu detsembris. Kõlab peamiselt originaallooming. Muist spetsiaalselt kontserdi tarbeks kirjutatud, muist varasema loomingu interpretatsioon. Vaatamata suhtelisele noorusele ei ole Remmel mingi uustulnuk, džässiradadel on ta omanimelise trioga rännanud tubli kümmekond aastat ja sellesse aega mahub neli kauamängivat, viimane nendest, «Sharp» ilmus 2019 ja sisaldas maitsekalt karget kombinatsiooni põhjamaisest ja traditsioonilisemast džässist. Klaverile olid tavapäraselt toeks kontrabass ja trummid. Sooloalbumil on klaver üksinda, õigemini Remmeliga kahekesi. Ühest küljest rohkem võimalusi, teisalt rohkem vastutust.

Klaverit on peetud sageli võimaluste poolest kõige suurema potentsiaaliga ja ühtlasi üheks tänuväärsemaks džässiinstrumendiks läbi aegade, kuigi tõsi ta on, et esimestes džässorkestrites klaverit polnud. Põhjus oli samas täiesti arusaadav: tegemist oli tänavaorkestritega ning eks katsu klaverit mööda trotuaare kaasa lohistada. Sellega ei saa ka päris nõus olla, et puhkpillid džässis suudavad klaverist intensiivsemad olla. Eks enamasti muidugi suudavad, kuid siingi on mitu varianti.