Salvestatud muusika tööstust võib pidada esimeseks suureks loomemajanduse valdkonnaks, mis digirevolutsiooni käigus põhjalikult ümber kujunes. Pärast aastakümneid tehtud katseid nii ülalt kui ka alt muusika levitamise ja tarbimise viise reformida on praeguseks saabunud suhteliselt stabiilne digitaalse voogedastuse võidukäik, mis kogu väärtusahela toimeloogikat ümber kujundab. Järgnevalt arutlen nüüdisaja digimuusikatööstuse lähtealuste ja voogedastuse kultuurilise mõju üle. Näitena käsitlen Spotifyd, nii Eestis kui ka Euroopas muusika voogedastuses valitsevat platvormi, millel on globaalselt 130 miljonit maksvat kasutajat.
Digikultuur. Kuidas muusika pilve kolis
Muusikatarbimise viise on alati vorminud muusikatööstuse sõltuvus suuremate majandusharude dünaamikast. Suurem osa 20. sajandist oli salvestatud muusika tööstus lahutamatult seotud n-ö tarbeelektroonika tööstusega. Sajandi alguse «plaadifirmad» ei olnud juhuslikult suurte elektroonikaettevõtete allasutused – lihtsustatult, salvestatud muusikat oli vaja eelkõige selleks, et salvestustest märksa kallimad taasesitusseadmed maha müüa. Eesmärk oli kodu kui privaatne sfäär aina uue ja innovaatilisema tehnika abil n-ö kaubastada. Muusika oli üks vahenditest, mis seda võimaldas. Kahe nüüdisaja suurima plaadifirma – Sony ja Universal – juured on samuti otsapidi elektroonikatööstuses. Sedalaadi valdkonnaüleseid majanduslikke mõjusid kiputakse muusikakultuuri mõjutavate asjaoludena alahindama.