Angerjaga on kööga. Päris kööga

Klaasangerjate asustamine Võrtsjärve.  Foto: Marko Saarm

Võrtsjärve angerjamajandus täidab vaid poolesaja kohaliku kaluri taskuid. Eestisse angerjamaimude sissevedu on üleilmselt üliohustatud liigile üks järjekordne ökoloogiline surmalõks. 

Pealkirjas osutatud lause ütleb kalamees Vladislav Koržets. Ta on aastate eest pakkunud, et Aadu Hindi 1950. aastast pärit hoogsale loodusraamatule «Angerja teekond» (mida loeti kunagi koolides kohustusliku kirjandusena) tuleks kirjutada uus ja kurvem lõpp.

Hindi raamatu lõpust leiab angerja teekonna kirjelduse lõpu:

«Järgmisel kevadel oli ta Sargasso meres. Siin, oma kunagises sünnihällis, ta kudes ja pärast seda suri, olles lõplikult väsinud pika matka paljudest pingutustest. Ta kõhnunud laip vajus allapoole. Ent üles, päikesele ja elule vastu õõtsusid ta kolmsada tuhat tibatillukest maimu. Nad olid klaasina läbipaistvad, sõid ahnelt ja kasvasid kiiresti. Jõudnud pinnakihtidesse, hällisid nad mõnda aega sooja ja soolase Sargasso mere kirjude adruvaipade vahel, kuni neidki, nagu kunagi omal ajal nende ema, haaras võimas Golfi hoovus oma turjale ja hakkas lustakalt kandma kauge Euroopa ranniku poole. Ja küllap sattus neist mõni uuesti Eestissegi, sest on siis meie vetes puudu rikkalikust söögipoolisest, nagu kalakudust, vähikestest, konnapoegadest, viidikatest, kivitrullidest, vihmaussidest – kõigest sellest, mis nende emale omal ajal nii hästi maitses.»

Koržets kuulab viivu ja ütleb: «Angerjaga on kööga. Päris kööga.»