Mikko Lagerspetz: riskiühiskond pöörab pilgu enda poole

Poliitiliste toimetulekustrateegiate valikut saabki kõige lihtsamini seletada sellega, milliseid valikuid varem on tehtud teistes küsimustes. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Meie ajastul seisavad inimesed silmitsi teistsuguste ohtudega kui enne tööstusrevolutsiooni ja üleilmastumist. Nende ohtude eripära on, et need on inimese enda tegevuse tagajärg: näiteks inimtekkeline kliimamuutus või keskkonnakatastroofid. Eripäraks on ka see, et ohustava õnnetuse ulatus võib olla võrreldamatult suurem sellest, mida ükski kindlustus, ettevõte või valitsus oleks suuteline kinni maksma. Kasvav teadlikkus selliste ohtude olemasolust sunnib inimesi ümber hindama seniseid arusaamu arengust, majandusest, tehnoloogiast, poliitikast, võimust ja vastutusest.

Sellist olukorda kirjeldav väljend riskiühiskond on pärit samanimelisest raamatust, mille Müncheni ülikooli sotsioloogiaprofessor Ulrich Beck avaldas 1986. aastal, vahetult pärast Tšornobõli tuumaõnnetust. Raamat «Riskiühiskond» algatas sotsioloogias tänaseni kestva arutelu nn refleksiivse modernsuse üle; teisisõnu selle üle, kuidas tänapäeva tsivilisatsioon heidab kriitilise pilgu seni saavutatule ja selle aluseks olevale usule tehnoloogilisse arengusse.

Selle aasta kevadest alates maailma räsiv Covid-19 pandeemia on näide nüüdisaegsest, uut tüüpi ohust. Eestiski on juba küsitud, kas elu pärast pandeemiat saab enam olla samasugune kui enne. Mõni ennustab radikaalset muutust – «selle, kuidas saame edasi elada, otsustab nüüd loodus» (Jaan Kaplinski, Edasi, 24.4.2020) –, teised on oma ootustes või kartustes ettevaatlikumad. On igal juhul põhjust esitada küsimus, mida kogemus inimkonnale ehk on õpetanud. Pole küll mingeid tõendeid, et inimesel oleks olnud aktiivne roll viirusevormi tekkimisel, samas tulenevad viiruse kiire levik ja sellest põhjustatud ohud otseselt tänapäeva inimese elukorraldusest. Nagu teada, «inimesed reisivad suure kiirusega ja hulgakaupa, olgu lennuki, rongi või laevaga»; aga ka reisimata on nad jätkuvalt kokkupuutes teiste, suurelt jaolt varem tundmatute inimestega. Nad viibivad samades ruumides, hingavad sama õhku, puudutavad samu pindasid. Seepärast võivad köhatusel Austria Alpides olla kurvad tagajärjed hooldekodus tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Selle protsessi põhjused ja tagajärjed ei ole vahetult tajutavad; keegi ei saa neid ette kujutada muidu, kui tuginedes ekspertide teadmistele või muudele autoriteetidele. Nagu ka paljud muud riskid, on viirus nähtamatu. Beck mängibki 1988. aastal ilmunud raamatus («Vastumürgid: Organiseeritud mittevastutamine») muu hulgas küsimusega, mis oleks meie reaktsioonides teisiti, kui näiteks kõrge radioaktiivsuse tase annaks ennast tunda kui kõdi. Selgust loodetakse teaduselt, aga mitte ainult: eri teadusharud saavad pakkuda juhiseid oma pädevuse piires. Palju jääb teadmatuks ja määramatuks mitte ainult viiruse enda käitumises, vaid ka selles, milline on ühe või teise ettevaatusabinõu mõju.

Nähtamatute riskide tajumine ja nendele reageerimine jääb nii üksikisiku, organisatsiooni kui eri tasanditel poliitiliste otsustajate jaoks sõltuma sellest, kuidas riskid konstrueeritakse. Selle aluseks on arusaamad nii haigustest kui ka ühiskonna toimimisest üldiselt.