Hästi tehtud, kuid ambitsioonitu

Dramamama, «Uphill Battle». Foto: plaat

Ameerikas öeldakse kõik olevat väga suures mõõdus: taevas, maa, linnad, kaubanduskeskused, autod, toiduportsud jne. Ameerikaga seondub tihti ka selline väljend nagu «läbilöömine». Ikka tahetakse just Ameerikas läbi lüüa, ja kui sellise asjaga hakkama saadakse, siis võib edu nimetada lõplikuks ja absoluutseks.

Rohkem on muidugi neid, kes osutuvad Ameerikas mitte läbi löönuks. Hiljuti hakkas silma artikkel, mis küsis pealkirjas, kas eestlastel on korvpalliliigas NBA läbilöömiseks vajalikku tapjainstinkti. Läbilöömiseks peab olema tapjainstinkti ja tundub, et Ameerika kohta kehtib see veel eriti.

Dramamama on Tallinnast pärit hard-rock-bänd, kes oma kolmanda plaadi salvestas mingis mõttes Ameerika südames, kantripealinnas Nashville’is. Seal on aastaid elanud nende kitarrist Laur Joamets, kes mäletatavasti mängis kuulsa Sturgill Simpsoni bändis (kasvõi selles mõttes võib öelda, et ta lõi Ameerikas läbi).

«Uphill Battle’it» kuulates käibki päris sageli peast läbi küsimus, milline on bändi suhe läbilöömisega. Muusika on ju väga professionaalselt tehtud ja viitab enamasti – või mis enamasti, tegelikult kogu aeg – tagasi 90ndatele, sellele roki viimasele suurele kümnendile.