Dramamama: viimased seitse aastat oleme bändina olnud kaugsuhtes

Dramamama (vasakult): Viljar Norman, Laur Joamets, Mikk Tammepõld ja Ott Adamson. Foto: Erakogu

Neil päevil avaldas oma kolmanda albumi 2008. aastal asutatud eesti bluusroki ansambel Dramamama. Tegu on materjaliga, mille bänd salvestas üle-eelmisel aastal kuue päevaga USA legendaarses kantripealinnas Nashville’is, kuhu Dramamama kitarrist Laur Joamets seitse aastat tagasi elama kolis. Minu vestlus bändi solisti Mikk Tammepõlluga toimus kõiki karantiinireegleid järgides turvaliselt distantsilt ning läbi digiruumi tõhusate viirusefiltrite.

Mida olete koroonakarantiini tõttu bändina teinud või tegemata jätnud?

Igasugune kollektiivne musitseerimine lõppes päeval, mil eriolukord kehtestati. Dramamama oleks aprilli lõpus ja mai alguses andnud uue albumi esitluskontserdid, aga paraku peab ootama aega, mil publik jälle kontsertidele lubatakse ning Laur USAst siia lennata saab.

Äsja ilmus teie uus album, mis kannab pealkirja «Uphill Battle» (vabas tõlkes «Ülesmäge lahing»). Kuivõrd iseloomustab see nimi albumi valmimisprotsessi?

Väga tabavalt. Albumi valmimisprotsess kestis planeeritust veidi kauem, kui me oleksime tahtnud. Olime muidugi ülioptimistlikud, kui algselt arvasime, et suudame kuue päevaga salvestada ja miksida terve albumi.

Päris live-albumit me Nashville’is ei teinud. Kõik laulud ja overdub’id said küll kuue päevaga salvestatud, kuid kokkumängude peale kulus hiljem veel omajagu aega. Üle interneti oli tavapärasest veidi keerulisem omavahel kokkumängude tasakaalus ja saundipildis üksmeelele jõuda. Aga see ülesmäkke lahing jõudis siiski oma võiduka lõpuni.

Dramamama uue ning sellele eelnenud albumi ilmumise vahele jääb koguni kaheksa aastat. See on päris pikk aeg.

Idee salvestada Dramamama kolmas album sündis juba siis, kui Laur veel Eestis elas ja me endiselt proove tegime ja koos uusi laule kirjutasime. Olime toona liikunud omaette kirjutatud demode bändiga arranžeerimiselt rohkem prooviruumis jämmides kirjutamise poole. Aga see tee jäi siis katki, kuna 2013. aastal tekkis Lauril elu võimalus asuda tööle Nashville’is tõusva kantristaari Sturgill Simpsoni bändis. Selliseid kaarte oleks olnud rumal maha visata.

Kui Laur oli Ameerikas juba mõnda aega elanud, hakkas ta mulle pinda käima, et tule ka siia ja vaata, kuidas siin muusikaelu on ja kuivõrd arendavaid väljakutseid Nashville pakub. Sellist reisi siis eri põhjustel teha ei saanud, aga mõni aeg hiljem, kui kutsed kordusid, hakkas mu peas idanema mõte, et läheks ja salvestaks seal hoopis uue albumi.

Vaatamata sellele, et oleme viimase seitsme aasta jooksul kohtunud enam-vähem korra aastas ja esinenud vaid siis, kui Laur Eestis külas käis, on meil omavaheline muusikaline klapp säilinud. Veregrupp on endiselt sama. 2018. aasta sügisel leiduski kõigi kalendrites kaks vaba nädalat ja tänu Eesti Autorite Ühingu, Eesti Esitajate Liidu ja hooandjate toetusele õnnestus meil võtta ette reis Nashville’i, kus me Loud Recording Studio nimelises stuudios salvestasime oma kolmanda albumi.

Nashville’is salvestamine kõlab muidugi glamuurselt iga sellise bändi kontekstis, kel on loomingulisi kokkupuuteid kantri ja bluusiga. Kuidas see muusiku vaatenurgast paistab? Kas selles oli midagi erilist? Ning kui jah, siis kuipalju seda plaadilt kuuleb?

Meie kolme – Viljar Normani, Ott Adamsoni ja minu – jaoks oli see esimene reis Ameerikasse ja niipalju kui me ka oleksime tahtnud seda suurt riiki avastada, möödus see aeg suures plaanis ikkagi töö tähe all. Sellest east oleme vist juba kõik välja kasvanud, et veidi võõras kultuuriruum jalust niidaks.

Seda pean muidugi mainima, et albumi salvestamisele tuleb alati kasuks n-ö väike isolatsioon oma tavapärasest keskkonnast. Pühendad tähelepanu vaid sellele muusikale ja neile inimestele, kellega koos lood.