Teadlane Aigar Vaigu: koroonakriisil tuleb teine laine. Ja kolmaski.

Unistused on muutunud. Enam ei taha noored saada ainult superstaariks ja poliitikuks. Miks? Sest tarkpead ja nohikud on äkki populaarsed. Muutuse põhjustas lennukas telesaade «Rakett69». Selle saate juht, teadlane Aigar Vaigu räägib, kuidas koroonakriis ja pensionid ühte jalga astuvad, miks tark olla on tervislikum ja kuidas ekraanid meid lolliks teevad.

Kriis on hea reaalsustest sellele, kuidas eestlane virtuaalelus hakkama saab. Sul endalgi oli äsja veebipidu sõpradega, kuidas läks?

Sellest tuli väga hea ettevõtmine, kuigi täna hommikul oli tunne, nagu oleks kõva pidu olnud. Tegelikult jõime Zoomi vahendusel koos teed ja läksime enne kella ühtteist õhtul magama.

Virtuaalsed kohtumised toimivad hästi siis, kui võtta neid tingimusteta ja seada realistlikud ootused. Ei maksa ennast üles kütta, et veebikohtumine peab olema nüüd samasugune kui päris kohtumine, see on teistmoodi kokkusaamisvorm. Ei tasu oodata, et kiluvõileib maitseks nagu šokolaad, siis sa ei saa ka pettuda!

Hakkan šokolaadinäitest kohe kinni. Sul on teaduskire kõrval ka toidukirg, mida teatakse vähem – kust see alguse sai?

Toiduhuvi koha pealt pean ma tänulik olema oma abikaasale. Ta nimelt ei anna mulle muud võimalust, kui et ma pean kodus ise süüa tegema ja toidu vastu huvi tundma. See on üks meie koostegutsemise viise.

Olen pikalt juba salaja unistanud kokasaate tegemisest ja eelmine aasta see plaan realiseerus: tegime toiduteaduse saadet «Magus molekul».

Toit on meie mõlema väga suur kirg, vahel otsime ühiselt huvitavaid maitseid või teeme koos. Üsna sageli on aga nii, et minu tehtud toite võib kirjeldada sõnaga «huvitav».

Võib-olla on meil natuke ebatraditsiooniline pere, rollid pole harjumuspäraselt jagatud. Lähtume sellest, et suhe saab toimida siis, kui mõlemad on võrdsed partnerid, nii et lastega tegeleme ja kodutöödesse panustame ühe palju. Nagu vist kunagi kirjutas Rein Taagepera: kui mõlemad pooled püüavad teha rohkem kui pool, siis on elu ilus.

Kas ise rohkem anda raske ei ole? Moepsühholoogias näikse just egoism õilmitsevat: täida esmalt oma tassi jne.

Aga kas sina ise saad toimida, kui su paarisuhe ei toimi? Kui sa ei panusta neisse inimestesse, kes sinu ümber on? Selleks et midagi saavutada, peab sul eeskätt olema tugev tagala. Seda ma usun! Minul kodus nii on ja see saab olla vaid siis, kui sa ise ka kodule olemas oled.

«Laste kasvatamine on meile nagu eksperiment, vaatame, kuidas asi töötab,» ütleb teadlasest isa. «Asju me neile ette ära ei pudista. Laseme lastel ise katsetada.» Foto: Eero Vabamaegi/postimees

Esimese lapsega olin mina kodus kolmandiku ajast. Teise vanemapuhkuse jagasime juba täpselt pooleks. Vanempuhkusele jäädes võtsin enesele teadmata üle ka need rollid, mida muidu peetakse emade pärusmaaks. Uni muutub ärksamaks, sest öösel kontrollid, kas lapsega on kõik hästi. See on kogemus, mida ma tõeliselt soovitan. See kogemus, mille isapuhkus annab – sa näed ja koged väga vahetult, kuidas su laps areneb. Iga päev väikesed arenguhüpped, ohoo! eile ta seda veel ei teinud, aga täna teeb! See on äge. Muidu sa seda ei märka. Tööl käies oled sa ju lapsega koos ikkagi mingi arv tunde, nii ei jõua sa pisikesi detaile tähele panna. Lapsega koos olles õpid ja side, mis temaga tekib, on väga tugev.

Meestel pole tihti ettekujutustki lapsevanema tööst, juba sõna «emapuhkus» kinnitab seda.

Alles isikliku kogemuse kaudu hakkad aru saama, et see ei ole mingi vanemapuhkus, ikka päris raske töö on! Õhtuks oled väsinud. Siis saad aru, kui ebaõiglane see on, kui keegi tuleb ja ütleb: «Noh, mis sa siin päev otsa kodus ka teinud oled!»

Sooline palgalõhe on päris kindlasti osaliselt tingitud sellest, et naised on keskmiselt leplikumad kui mehed. Aga suur osa sellest lõhest pole üldse sooline, vaid vanemlik lõhe. Kui tööandja teaks, et mehel on sama suur tõenäosus lapsega koju jääda, poleks palgalõhe nii suur. Ja kui meestel oleks rohkem julgust olla vanem, võidaks terve ühiskond, me ei lülitaks poolt ühiskonda tööturult välja ja usun, et nii saaksid ka naised end rohkem teostada. Mida võrdsemate võimalustega on naiste positsioon ühiskonnas, seda paremal järjel on ühiskond tervikuna.

Kui me ei suuda kohaneda, tekib viha – kõige vastu, mida me ei mõista. Inimene muutub pisikeseks, kinniseks ja vastikuks.

Kuidas on olukord Eestis?

Mehed ja naised on erinevad, seda ei saa ega tohi ära kaotada. Lihtsalt võimalused võiksid olla võrdsed. Kui võrdleme Eestit ja Soomet, kus perega mitu aastat elasin, siis meil on olukord selgelt meeste poole kaldu. Soomes on mehed rohkem lastega. Eestis see ei ole populaarne, ei tundu äge asi, ühiskond ei tunnusta seda. Ja selle olukorra muutmisse saame igaüks panustada.

Millised on teie teadlaste peres vaated laste kasvatamisele?

Asju me neile ette ära ei pudista. Laseme lastel ise katsetada, aga jälgime muidugi, et asjad poleks neile ohtlikud. Meie peame end üsna laiskadeks vanemateks – me harjutame neid iseseisvaks. Õpetame ise magama jääma, ise sööma. Me pole viitsinud lapsi sööta, näputoitumine läks algusest peale käima ja see annab tulemust, nälga nad ennast ei jäta. Aga nad õpivad kiiresti ka valima – kui ikka liha toidu sees ei ole, siis ei viitsita süüa. Ja on perioode, kui süüakse vaid rohelist.

Väga oluline on meie arvates lastega vestelda. Me ei anna vastuseid ette, vaid suuname ise mõtlema ja analüüsima. See võtab oluliselt rohkem aega, kuid usume, et see tasub end lõpuks ära.

Me teadlastena lähtume ka sellest, et harjumustel on suur jõud. Rutiin on kasulik, see tagab elus stabiilsuse ja turvatunde. Siis jääb sul energiat uusi asju välja mõelda ja tahtmist ideid teoks teha!

Kui sa raiskad iga päev ajutöö ressurssi argiasjadele, siis pole sul ressurssi, et muuta maailma enda ümber. Kui hommikust peale lahendad probleemi, kas panna enne king paremasse või vasakusse jalga, polegi elus midagi enamat.

Niimoodi püüan elada ja ka oma lapsi suunata. Plaani võib alati muuta, tähtis on see, et plaan on olemas.

Kõrvalt meid vaadatakse ja öeldakse tihti, et me oleme nõudlikud lapsevanemad, kord on majas. Teisalt võtame asju väga vabalt, ei viitsi üldse muretseda. Vahet ju pole, kas geenid või kasvatus – ikka on vanemates põhjus.

Laste kasvatamine on meile nagu eksperiment, vaatame, kuidas asi töötab. Vanemal poisil on saja piires liitmine-lahutamine ilusti olemas, korrutamine-jagamine tuleb ka. (Albert on kuuene, koolis veel ei käi – toim.) Õpetame, sest teda huvitab ja erinevad oskused teevad tema elu põnevamaks. Arvutamine, lugemine, kirjutamine – kui sa seda ei oska, jääb palju infot maailma kohta saamata.

Ekraaniaega me limiteerime teadlikult, päevas mitte üle poole tunni. Lähtun teadusest: meie aju on niimoodi üles ehitatud, et mõtlemise eesmärk on mõtlemisest vabaneda. Ekraan tekitab sõltuvust just sellega, et laseb ajul üsna lihtne olla.

Ekraani taga tiksumine teeb inimese lollimaks?

Jaa, uuringud kinnitavad, et sa lähedki rumalamaks. Ekraanilt saad kohe uue info kätte, saad lihtsa dopamiinilaksu ja ei pea üldse pingutama. Aga kui päriselu sunnib pingutama, siis tekib kohe stress. Lööd käega, sa pole harjunud, ei viitsi ega suuda. Et aju õpiks pingutama, tuleb see harjumus sisse töötada.

Mäletan oma lapsepõlvest esimest kokkupuudet harjumuse jõuga. Õppisin paari päevaga esihammaste vahelt sülitama, nagu kauboid teevad. Ja pärast kulus kuu aega, et sellest harjumusest vabaneda! Ajus tekib seos: päästiksündmus, neelud lõpptulemuse järele, rutiin ja meelehea. Harjumuste muutmine on pagana keeruline, lihtsam on algusest peale mitte lasta halbadel harjumustel tekkida! Ajul pole vahet, kas ta kohaneb heade või kahjulike harjumustega, see on meie endi enesekontrolli küsimus.

Minult on küsitud: mis sa siis teed, kui su lastest ei saagi füüsikuid? – Ja mis siis! Peaasi, et nad selle juures, mida teevad, ise õnnelikud on. Füüsika annab praktilised oskused, õpid maailma mudelitesse panema, saad sealt suunad, kuidas elu käib. Mõistad, millest asjad sõltuvad, ja oskad ennustada.

Ennustatakse igasugu asjade pealt ja öeldakse, et kõik ennustused on umbluu. Aga ainus, mis võimaldab teha pädevaid ennustusi, on teaduslik meetod. Ja seda on inimkonna ajaloos korduvalt tõestatud! Tänu sellele on inimene jõudnud Kuule, tänu sellele me teame, et sotsiaalne distantseerumine töötab ja miks ta töötab. Mul on väga hea meel, et Eesti koroonakriisi nõuandjate punti on kaasatud ka matemaatikud ja füüsikud.

Nii et tulevik on mudelite abil isegi ennustatav. Mis kriisist edasi saab?

Me igatseme lihtsaid lahendusi. Elu on sageli keerulisem kui õpetus elust. Maailma kirjeldamisel peame mõtlema tõenäosustest.

See on täiesti ime, et oleme Eestis praegu sellises seisus, võiks olla palju hullem. Meil on tegelikult pagana vedanud! Heades olukordades kipume selle ära unustama.

Miks meil koroonakriisis seni vedanud on?

Põhjuseid on kindlasti mitu. Tõenäoliselt mängis suurt rolli see, et püsime kodus - sotsiaalne distantseerumine toimib, nii nagu seda ennustasid ka vastava viiruse leviku mudelid. Ja need mudelid näitavad ka seda, et tuleb teine, tuleb ka kolmas laine. Võib-olla muutub isegi traditsiooniks, et iga sügis ja kevad oleme mõnda aega kodus.

Ega meil muud praegu koroonaviiruse vastu pole: sotsiaalne distants, käte pesemine ja maski kandmine. Nende kolme vahendiga saame viiruse levikut väga edukalt piirata.

Kuid piiride suletus ei oma ammu enam mõtet, sest mõlemal pool piiri on olukord sarnane. Küll aga muutub see oluliseks siis, kui meil on asjad korras ja teistel veel ei ole.

Need viiruse leviku arvud on ilusad - ilusad õpikunäited! Võib-olla ma kõlan nagu mõni pahalasest professor ulmefilmist, kes räägib siin maailma lõpust, aga matemaatika toimib. Loodusel on täiesti ükskõik, mida meie tahame, loodus lihtsalt toimib. Ja matemaatika on keel, mille kaudu saame looduse toimimist kirjeldada ja ennustada tulevikku.

Koroonakriis on tekitanud ka palju teist laadi kirjeldusi ja põhjendusi, miks maailmas nii juhtus.

Jah, mõned on pahatahtlik vale levitamine ja väga kavalalt üles ehitatud. Ja teine osa on rahvapärimus. Tulles tagasi meie aju ehituse juurde – et mõelda nii vähe kui võimalik, eelistab see lihtsaid viise asjadest arusaamiseks. Kui meil on mingisugune eelhäälestus, siis võtame vastu vaid teatud tüüpi infot ja õigustame endale seda väga osavalt. Kuid see ei pruugi olla tõde.

Selline käitumine on aidanud meil evolutsiooni käigus ellu jääda – kalduvus anda valepositiivseid hinnanguid, mitte valenegatiivseid. Kui põõsas oli mingi sabin, siis see, kes asvas seal tuule oksi liigutava, söödi ära. Kes kartis, jooksis ära ja jäi ellu ja nende järeltulijad me täna olemegi.

Me püüame igale asjale sügavamat tähendust anda, aga tõde on tihti palju igavam. Suurtel ja murrangulisel asjadel ei pruugi olla suuri ja murrangulisi põhjuseid. Võib vabalt olla asjaolude kokkulangevus. Sama lugu on koroonakriisiga.

Esimene ja kõige olulisem põhimõte on mitte iseennast lollitada. Ja sa ise oled kõige lihtsamini lollitatav inimene! Saad aru küll, et põhjendused pole pädevad, aga nii on ju lihtsam. Soovitan Daniel Kahnemani raamatut «Kiire ja aeglane mõtlemine». Iga uus asi nõuab pingutust, hiljem enam mitte – muster on sisse harjunud.

«Õnn on see, kui juhus kohtab ettevalmistust.» Aigar Vaigu sõnul on elu palju selgem neil, kes füüsikast aru saavad. Foto: Eero Vabamaegi/postimees

Miks peab aeglase mõtlemisega nii palju vaeva nägema?

Küsimus on, mida me elult tahame! Kui oled nõus, et keegi sinu eest otsustab ja asjad ette annab, pole mõtlemist vaja. Aga kui sa nõus ei ole, tuleb mõtlemise valu enda jaoks meeldivaks mõelda! Anna pingutusele eesmärk ja tähendus, siis see kannatus kaob.

Teine pluss on veel: kes on harjunud mõtlema, suudab kohaneda ja jääb ellu. Muutused tulevad nii või teisiti, sellele kätt ette panna ei saa. Inimlik on soov hoida stabiilsust, aga maailm muutub paratamatult. Kui me ei suuda kohaneda, tekib viha – kõige uue vastu, mida me ei mõista, mis on võõras ja teistsugune. Inimene muutub pisikeseks, kinniseks ja vastikuks. Rumalad inimesed teevad esmalt endale ja maailmale väga palju kurja, aga lõpuks kaovad. Ükski olukord ei ole kunagi nii hull, et seda ei saaks enam hullemaks teha.

Juhid juba kümme hooaega teadussaadet «Rakett 69», kas see on tingitud soovist inimesi ohtlikust mõttelaiskusest ja rumalusest päästa?

«Rakett» sai tõuke ühel füüsikute kogunemisel lendu lastud lausest: «Kui teie, füüsikud, tahate olla populaarsed, tuleb teil teha üks telesaade!» «Rakett 69» on Eestis loodud teleformaat.

2012 võitsime Euroopa parima teadussaate auhinna. 

Mitmed «Raketi» õpivad maailma tippülikoolides.

«Rakett» on olnud algusest peale üllatavalt populaarne. Võib-olla on populaarsuse taga tõsiasi, et see on tõesti kogupere saade. Tagasisidet tuleb väga palju, inimestel pole ükskõik, mis me ekraanil teeme. Mul on tunne, et tänu sellele saatele huvi teaduse vastu aina suureneb.

Mille järgi seda mõõta? Konkursi põhjal loodusteaduste erialadele?

See on üks võimalus. Teine on vaadata, kui palju saatest inspiratsiooni saadakse. Praegu tehakse teadusteatrit igal pool, koolides ja üritustel. Varem seda polnud.

Oleksime võinud saadet algusest peale teha nagu eksperimenti. Kaardistada olukorra, siis oleks selgelt näha, kuhu nüüd oleme jõudnud.

Teadusesse ja arendustegevusse investeerimine muudab ühiskonna jõukamaks. Vaatame heal järjel riike, kus eluiga on pikk, tervishoid korras, palgad mõistlikud – kõigis neis investeeritakse päris palju teadus- ja arendustegevustesse.

Mida on ühist koroonakriisil ja pensionikogumisel? Meie needus inimestena on see, et meil pole kõhutunnet, et mõista eksponentsiaalseid protsesse. Algsed väikesed muutused tunduvad meile ebaolulised, sest need on nii väikesed ja me ei taju seal taga tegelikult toimuvat. Koroona – protsess seal taga on eksponentsiaalne. Kasv on metsik: täna kümme nakatunut, homme sada, kuu aja pärast kümme tuhat.

Veebruaris vaatasin asjade arengut ja ütlesin abikaasale: «Tõenäoliselt me aprillis Šveitsi ei sõida.» Toona tundus see ka mulle endale väga uskumatu ennustus, aga olukord eskaleerus väga kiiresti.

Sama on pensioniks investeerimisega. Me ei pea oluliseks väikest, ags pidevat panustamist. Kuid homse nimel panustamine nõuab instinktidest üle olemist, tahaks ju täna kogu mõnu kätte saada.

Noored on läinud avatumaks, suhtlevad ja väljendavad ennast paremini. Müügioskused on väga head kuid käelised oskused on vähenenud. 10 aastat saadet Rakett 69 juhtinud Aigar Vaigu näeb selgelt muutusi. Foto: Rakett 69

Oleme jõudnud «Raketi» kõige lennukama hetkeni: täna õhtul selgub, kes Eesti noortest tarkpeadest pääseb superfinaali.

Pean sulle tunnistama, et koroonakriis tuli peale ja päris finaal on meil salvestamata. Me tahame selle kindlasti ära teha, kui olukord seda lubab. Aga asi paraneb ainult siis, kui me kõik ühiselt hoiame sotsiaalset distantsi, peseme käsi ja kanname avalikus kohas maski. Kui ilusate ilmadega kohe kambaga randa tormata või lolli peaga kaubanduskeskuste allahindlustele tormi joosta, siis me niipea kriisist üle ei saa.

«Rakett 69» on omamoodi nagu elu mudel; milline isikuomaduste kombinatsioon edu toob?

Väga suur komponent on õnn, aga õnn on see, kui juhus kohtab ettevalmistust. Kaugele aitab jõuda õige suhtumine: kirg teha, tahe, sul ei ole ükskõik. Ole külm või ole kuum, aga ära ole leige!

Võitjaks tuleb see, kes mõtleb asjad detailselt läbi ja suudab viia ebamäärasused miinimumini. Aga loodusel on alati üllatusi varuks. Edu saavutada paistab pealtnäha lihtsam, kui see tegelikult on. Ma tooks võrdluse jäämäega: tipu alla jäävat valu ja pingutust ei märka keegi.

Rolli mängib ka ellujääja efekt. Surnud mehed ju lugusid ei räägi. Iga õnnestumise taga on hulk untsu läinud katsetusi, mida keegi ei näe.

Ja sellepärast tundub, et elu tuleb kõik lihtsalt, aga tegelikult ei tule! Me lihtsalt ei tea kogu pilti. «Raketi» saates püüame näidata protsessi, julgustada pingutama. Tegutse, riski ja ära anna alla, siis viimaks õnnestud.

Kaarel, Riko ja Uku Andreas on kõik uskumatult ägedad ja võimekad tüübid. Kuidas te saatesse osalised leiate?

Noortel on natukene hirm: kas ma olen ikka piisavalt tark ja taibukas, et saatesse tulla? Pole mõtet karta, tule proovi! Saatesse soovijate arv vaikselt kasvab ja õnneks tuleb aina rohkem ka tütarlapsi. Esimesel aastal pidime ise nutikaid noori otsima, seda muret enam pole.

Mis on eriti tore: kümne hooaja peale on juba noored, kes on koos «Raketiga» üles kasvanud – vaadanud ja oodanud, et saaks ise ka osaleda. Ja paljud saavadki oma unistuse teostada!

Kümme aastat on pikk aeg, kuidas on noored selle aja sees muutunud?

Noored on läinud avatumaks, suhtlevad ja väljendavad ennast paremini. Müügioskused on väga head, nad on ju pidevalt kõigiga suhtluses.

Kuid käelised oskused on vähenenud. Maailm on läinud justkui klaasi taha, ekraanil paistab kõik lihtne, aga tegelikult on vaja see asi oma kätega ka valmis teha. See on aina raskem.

Iga hooaja alguses teeme osalejatele tööriistakoolituse. Anname akutrelli käte, laseme elektriskeeme ühendada, harjutame meeskonnatööd. Õpetame, kuidas intervjuusid anda, kuidas end eetri jaoks «sisse lülitada». Saates osalemine on väga hea koolitus ka muudeks elu juhtudeks. Kogemus, mida raha eest ei saa. Kui annad inimesele vastutuse ja nõuad temalt, tuleb anda ka tööriistad ja teda õpetada. Vastasel juhul oleks see üsna julm lähenemine.

Ekraanil paistad sa väga innustav, aga päris karm kohtunik.

See, mis jõuab ekraanile, on tõmmis. Kui vahel olen kellegagi tõre, siis on see nii ainult teles. Tegelikult kaadri taga toetame võistlejaid, viime neid vormi, arutame läbi, mis valesti läks. Me ei viska kunagi neid lihtsalt vette, et hakake nüüd ujuma!

Atmosfäär on saates väga sõbralik. Juba see, kui palju «Raketi» vilistlasi meile ikka ja jälle appi tulla soovib, kinnitab seda.

Mart Noorma Foto: Rakett 69

Ülehelikiirusel lendav hävitaja

Mart Noorma, saate «Rakett 69» kaaskohtunik, TÜ kosmose- ja kaitsetehnoloogia professor

Kui Aigar ruumi sisenes, alati kiirel sammul ja siht silme ees, võis endale ette kujutada ülehelikiirusel lendavat hävitajat, mida saadab lööklaine – kõik kohalviibijad tõmmati mugavustsoonist välja ja elu läks keema. Selliseid ideede generaatoreid ja aktiivseid tegutsejaid on maailmas vähe. See sai kohe selgeks, kui kümme aastat tagasi esimest korda Aigariga koos suuri eesmärke püüdma läksime, tema Tartu Ülikooli füüsika programmijuhi ja mina õppeprodekaanina. Sellest ajast alates on Aigar teinud suuri asju nii Eestis kui välismaal; «Rakett 69» on neist ainult kõige nähtavam. Aigaris on vist mingi eriline energiaallikas, mis võimaldab tal nii paljude tegemiste kõrval säilitada valmiduse olla avatud ka uutele ideedele. Nagu tol suvel, kui Aigari ja tema lapseootel abikaasaga Rock in Haapsalu kontserdil kokku saime ning kutsusime nad kaasa järgmisel hommikul Muhumaale purjetama. Läks ainult tund ja Aigaril oli kogu pere logistika ümber korraldatud nii, et perekond Vaigu sai päeva madruseelu proovida. Ilmselt ongi Aigari energiaallikaks tema tore pere.

Üks kiusuküsimus ka: kas noorte hulgas saab eristada teadlasi ja sportlasi? On ju ütlus, et siis kui mõistust jagati, olid sportlased trennis.

Ei, kindlasti mitte! Peaga töötamine ja füüsiline aktiivsus täiendavad teineteist. Minu tutvusringkonnas kehtib võrdeline seos: kes saavutavad palju spordis, suudavad sama ka peaga töötades! Ja vastupidi ehk teadlased on füüsiliselt väga aktiivsed. Sa ju paned selle kaks ja kaks kokku ja saad mõistusega aru, et liikudes on sul parem ja pikem elu ning rohkem ressurssi ka teadust teha.

Üks väga huvitav spordiala on orienteerumine – seal on tipus ainult helged pead, tippjuhid, teadlased, arstid, programmeerijad. «Raketi» parimate seas on Kaarel tipptasemel orienteeruja, harrastasin ka ise seda ala. Ja mine võta kinni, kus on põhjus, kus tagajärg ehk kas nad hakkasid orienteeruma, sest armastavad peaga töötada, või jõudsid tippu, sest treenisid aju orienteerudes.

Minu arvates tippsport on üsna ohtlik tegevus, kuid tervisesport on igaühele vajalik. Vähene liikumine annab pikapeale ka peas tunda - muutume mõttelaisemaks.

Ainus, mis võimaldab teha pädevaid ennustusi, on teaduslik meetod. Seda on inimkonna ajaloos korduvalt tõestatud!

Sina pead iga päev ajusid ragistama; millega Metrosert tegeleb?

Metrosert on riigiasutus, mis tagab Eesti majanduslikku julgeolekut. Oleme natuke nagu Eesti Pank - nemad panustavad rahasüsteemi usaldusväärusesse ja meie panustame pakutavate teenuste ja toodete usaldusväärsusesse. Igas riigis on sarnane asutus olemas - metroloogia keskasutus. Metroserdis hoiame Eesti riigietalone ja seisame hea selle eest, et Eestis tegutsevad ettevõtted ja erinevad asutused saaksid mõõtmisis teha paremini ja õigesti. 

Näiteks kui ostad poest õunu, siis soovid, et 2,3 kg oleks ikka 2,3 ja mitte 1,9 või 2,6. Kuipolitsei sulle kiiruse ületamise eest trahvi kirjutab sa tahad, et see oleks mõõdetud õigesti töötava seadmega. Ja kolmandaks saavad Eestis tegutsevad ettevõtted tänu Metroserdile teha rahvusvahelist koostööd.

Tunnen ennast üsna õnnelikuna, et saan seista Eesti riigi etalonidele nii lähedal ja kogu oma meeskonnaga selle valdkonna arengut suunata. Üleilmaselt hoiab mõõtmiste usaldust Pariisis, rahvusvahelisel territooriumil paiknev BIPM. Varem olid nende hoole all mõõtühikute etalonid, millede vastu siis teisi etalone võrreldi, kuid nüüd on mõõtühikud seotud funtamentaalsete konstantidega ja BIPM organiseerib üleilmset koostööd.

Mis kasu on füüsikast tavalisele inimesele?

Loodusteadused annavad algoskused, mille baasilt millega tahes hakkama saada.

Minu jaoks on nn. pehmed erialad väga keerulised, ma soovitaks neid õppima minna alles siis, kui oled loodusteadustest põhja alla saanud. Siis on olemas jõud ja tööriistad, et pehmete erialade keerukusega maadelda. Soovin, et meie ümber oleks palju füüsika mõistjaid, mitte aga füüsikaga tegelejaid.

Loogika järgi on igal asjal kaks poolt, kas füüsikateadmised saavad kuidagi ka kahjulikud olla?

Mu abikaasa kurdab, et minuga on kehv filme vaadata, sest ma hakkan kohe analüüsima: oot-oot, kas see on üldse võimalik? Miks nad selle füüsikaseadusega vastuollu lähevad? Paar aastast tagasi lõi laineid «Troonide mäng», draakonid muutusid populaarseks. Minul tekkis kohe küsimus, et mida see draakon sööma peaks, et ta tuld pursata saaks. Kui suur peab olema tiibade siruulatus, et ta lennata saaks? Missugune peaks olema sellise looma luustik? Kas selline nagu lindudel?

Aga ma ei arva, et see kuidagi kahjulik oleks või elu igavamaks teeks. Vastupidi – aktiivselt kaasa mõeldes muutub maailm just hoopis põnevamaks!

CV

Aigar Vaigu

füüsik ja teaduse propageerija

Sünniaasta 1984

2019.07 -.... AS Metrosert, Eesti metroloogia keskasutus, direktor

2015-2019 VTT (Soome riigi rakendusuuringute keskus)  – vanemteadur

2012-2014 MIKES (Soome metroloogia keskasutus) - teadur

2010-2011 Tartu Ülikooli loodusteaduskond, füüsika õppekava programmijuht

2007-2011 Tartu Ülikooli Füüsika Instituut - insener, lektor

Teaduse populariseerimise alane tegevus:

2019 toiduteadussaate «Magus» molekul saatejuht ja teadustoimetsaja

2017 raamatu «Fundamentals of Optics» (Optika alused) autor.

2010 -... «Rakett 69» saatejuht, kohtunik ja teadustoimetuse liige

2007-2011 Teaduskeskus AHHAA, teadusteatri lektor

2005-2011 Eesti füüsika selts, teadust populariseerivate sündmuste korraldaja ja esineja

● 2004-2010 Eesti-Soome füüsikaolümpiaadi korraldaja

● 2003-... Eesti füüsikaolümpiaadi žürii liige

Autasud:

2018 – VTT tunnustuspreemia aktiivse hüoespektraaltehnoloogia edusammude eest.

2007 – Euroopa teadusfestival Wonders 2007, esimene auhind

2003 – Eesti noore teadlase preemia, esimene auhind

Hariduskäik:

2012-... – Aalto ülikool, doktorantuur, mõõteteadus 

2006-2009 –Tartu Ülikool, MSc cum laude, fundamentaalfüüsika

2003-2006 – Tartu Ülikool, BSc, fundamentaalfüüsika

2000-2003 – Hugo Treffneri gümnaasium

1991-2000 – Elva gümnaasium

2006-2007 – ajateenistus, lahinginsener

Teadlasest abikaasa Ave, pojad Albert (6) ja Robert (1,5)

Teadlane igal eluhetkel. «Paar aastast tagasi lõi laineid «Troonide mäng», draakonid muutusid populaarseks. Minul tekkis kohe küsimus, et mida see draakon sööma peaks, et ta tuld pursata saaks. Kui suur peab olema tiibade siruulatus, et ta lennata saaks?» OIukorda analüüsimata ta olla ei suuda, tunnistab Aigar Vaigu. Foto: Eero Vabamaegi/postimees