Margus Mikomäe elusad järelehüüded

Pärast intervjuud käime koos Margus Mikomäega ta maakodu lähedal asuva Raikküla mõisavalitsejate von Keyserlingide perekonnakalmistul, kust rüüstajad on viinud ristid ja aia ning perekonnaliikmete viimset puhkekohta tähistav tekst hauakivil on vaid aimatav. "Nii kaobki maailma hiilgus," märgib kirjamees. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Ajakirjanik ja teatrikriitik Margus Mikomägi on aegade jooksul eri väljaannetes avaldatud järelehüüetest ja mõjukate lahkunute mälestuseks kirjutatud tekstidest kokku pannud «Surnute raamatu», mis hoolimata kõhedast kõlast äratab ellu helgemad mõtted lahkunud suurkujudest.

Sõites Raplamaale Mikomäe maakodusse, meeles eelmisel õhtul «Surnute raamatust» loetud tekstid, mõtlen, et järelehüüe lahkunule ei pea olema sugugi imal ja silmakirjalik. See võib olla kaugelt enam kui formaalne ja puine nekroloog. «Surnute raamat» sobib tegelikult päris kenasti samasse ritta, kus on ees Voldemar Panso kirjutatud «Portreed minus ja minu ümber» ja ka Heinz Valgu mitte väga ammu avaldatud «Poisid! Viige mind siiski jaoskonda!». Sest tekstid selles on tundliku sulega kirjutatud väikesed portreed autorile ja küllap paljudele teistelegi olulistest inimestest. Ja ajast, milles nad elasid.

Niisiis, istume Mikomäe maamaja hoovis mõnusaks istumiskohaks sätitud kuuris, uksed kevade poole pärani lahti, ning räägime asjast. Et miks ta eri väljaannetes ilmunud järelehüüded ja mõtisklused ikkagi kaante vahele kogus ja raamatuna avaldas?

«See on suurejooneline jutt, mis ma nüüd räägin, aga ilmselt olen kantud vaimust, et midagi ajakirjanduses ilmunust peab kauemaks alles jääma. Ma ei kirjuta ju üksnes järelehüüdeid ega kirjuta ka kõiki tekste mõttega, et vaat see on nüüd igavikuline ja jääv… Aga samas, miski mu sees ei lase kirjutada lugu lihtsalt loo enda pärast. Pean tunnistama, et ei ole ma ka selgeks õppinud näiteks raha pärast kirjutamist. Ei oska ega saa. Nii on ka needsamad järelehüüded pigem portreed – lühikesed, isiklikud ja emotsionaalselt läbitunnetatud portreed. Raamatus pole ühtegi inimest, keda ma poleks mingit pidi teadnud või tundnud. Tõsi, nende seas on mõned, keda arvasin tundvat loomingu kaudu, ja see looming on mind puudutanud. Vaata, vananemise valu ja vananemise võlu on paraku see, et inimesed sinu ümbert kaovad…»