Vladimir Juškin: võiduudu kudumine

Balti Venemaa uuringute Keskuse direktor Vladimir Juškin. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kohe pärast sõda tähistati võidupüha ametlikult ainult kolm korda, aastatel 1945–47, siis sai sellest taas tavaline tööpäev. Uuesti võttis asja ette 1964 ametisse saanud Brežnev ja 1965. aastal korraldati võidu 20. aastapäevaks esimesed ametlikud pidustused. Seejärel korraldati võidu auks sõjaväeparaad juubeliaastatel 1985 ja 1990.

1995. aastal võeti vastu seadus «Nõukogude rahva Suures Isamaasõjas saavutatud võidu mälestamisest», mille järel hakati võiduparaadi korraldama igal aastal.

Aga miks lõpetas Stalin 1947. aastal võidupäeva tähistamise?

Levinud on kaks versiooni. Esiteks on võimalik, et Stalin pelgas võitjarahvast. Elav mälestus sõjast ei olnud niivõrd võidukas ja rõõmus, kuivõrd kohutav ja kole: kogu maal liikus ringi sadu tuhandeid riigi toeta jäetud, amputeeritud jäsemetega invaliide, külades nutsid naised silmad peast hukkunud meeste pärast. Teiseks on võimalik, et Stalin tundis vene rahva ees miljonite ohvrite pärast süüd. 1945. aastal Kremlis korraldatud võiduparaadi osalejate vastuvõtul tõstis Stalin pokaali vene rahva auks ja ütles 1941.–1942. aastal tehtud vigadest kõneldes: «Mõni teine rahvas oleks võinud valitsusele öelda: te ei ole õigustanud meie lootusi, astuge kõrvale, me paneme ametisse uue valitsuse.» Tol ajal peeti Kremlis nähtavasti nii paljude miljonite ohvrite hinnaga saavutatud võidu pidulikku tähistamist pühaduseteotuseks, leinapäev oli sobivam.