Aimar Altosaar: meie pidu alles tuleb

Aimar Altosaar Foto: Eero Vabamägi

Kevad ja epideemia raugemine võivad koosmõjus pea segi ajada ning inimene võib kaotada orienteerumisvõime. See on ka aeg, mil idanaaber korraldab oma linnades militaarkarnevale ning püüab maailmale selgeks teha, et on Teises maailmasõjas kui mitte ainus, siis kindlasti suurim võitja. Seda hoolimata tohututest inimkaotustest, kellest suur osa oli Stalini verise diktatuurirežiimi enda ohvrid.

Nõukogude julgeolekuorganite kohalikud satraabid olid need, kelle kaudu keskvõim kohapeal oma brutaalset hirmuvõimu teostas, ning Suure Võidu eufoorias on sisuliselt au sisse seatud ka kõik need «kuklavollid», kes kuklalaskudega hävitasid venelaste, poolakate, eestlaste ja paljude teiste rahvaste eliiti.

Ilmsest segiminekust räägib see, et okupeeritud Eestis tegutsenud julgeolekuorganite harukontorite juhtide elu ja surm on leidnud tähistamist ka Eesti ajakirjanduses! KGB kohaliku kindrali elu ja tööd on lastud kommenteerida tema järeltulijal – miks mitte siis juba Venemaa FSB juhil? ENSV hiilib meie juures ringi järjest häbematumalt: tolleaegsete ministrite pildid Eesti riigiasutuste seintel, süüdimatud arvamusavaldused koolilaste kasutamisest põllutöödel, pioneeri- ja komsomoli stiilipeod jne. Keegi selliste pidude korraldajatest võiks selgitada, millega seoses tegelikult nostalgitsetakse koos idanaabri suure ja varjamatu nõukogude-ihalusega?!

KGB kohaliku kindrali elu ja tööd on lastud kommenteerida tema järeltulijal – miks mitte siis juba Venemaa FSB juhil?

Ekspansiivsed suurvõimud on võitlust mälu pärast alati esmatähtsaks pidanud. Bolševike 1917. aasta oktoobripöörde järel keelustati kõigepealt sõltumatu ajakirjandus ning seejärel võeti ette rahva mälu. Nõukogude Liit saavutas oma rahva mälu ümberprogrammeerimisel märkimisväärset edu, mille tagas kõigepealt halastamatu ja meelevaldne vägivald, mida hiljem ei olnudki vaja enam väga intensiivselt rakendada, sest hirm juba oli nõukogude inimese geneetilises koodis. Eestis okupeerimiste järel alanud tapmised, kadumised ja küüditamised lõid kümmekonna aastaga ka meie maal hirmuõhkkonna, mis hoidis inimesi nii välise kui enesekontrolli all kuni süsteemi kokkuvarisemiseni. Nagu aga näeme, pole pantvangistatud ohvreid sageli tabav Stockholmi sündroom mõnest meie inimesest siiani lahti lasknud!

Eesti on vaba ja eestlased vaba rahvas, meil on tähistada omad võidud ja suursündmused; kui neist väheks jääb, siis leiame oma kultuuriareaalist – Euroopast – veel küllaga mälestamisväärset. Meid okupeerinute kombeid pole vaja enam meelde tuletada ega nende tähtpäevi mingil moel tähistada.

Võrratu kevadkuu mai ja väljatulek epideemiarežiimist teevad juba meele rõõmsaks ning võime olla kindel, et ka peod tulevad niikuinii!