Kehtiv kriisijuhtimise süsteem näeb ette olukorra lahendamist võimalikult madalal tasemel. Vastutav asutus, näiteks terviseamet, juhib olukorda. See on Eestis varem töötanud, kuid me ei ole nii suures kriisis enne ka olnud ning terviseameti aeglane start näitas, et mingit muutust on vaja. Puudunud on aga igasugune arutelu selle üle, millist muutust. Praeguse muudatusega saab valitsus võtta asutusi üle käsijuhtimisele ning vastavalt eelnõu seletuskirjale õiguse anda hädaolukorra lahendamist juhtivale asutusele korraldus anda välja haldusakt või sooritada toiming, lõpetada või keelata toimingu sooritamine ning toimingu sooritamine osaliselt või täielikult peatada. Sellist sekkumist asutuse tegemistesse lubatakse küll vaid juhul, kui tegemist on hädaolukorraga, millel on oluline ühiskondlik või majanduslik mõju või mille mõju ulatub rohkem kui ühe kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumile. Täiesti puudu on aga käsitlus, kuidas sellist mõju hinnata.
Kriisikogemustest õppida on tähtis, kiirustades ja ilma avaliku debatita ning kobareelnõuga nii põhimõttelisi muudatusi teha ei ole õige.
Valitsus saab praegugi riigiasutusi suunata ja anda kriisi «lahendamist juhtivale asutusele korralduse täita õigusaktides toodud ülesandeid» (seletuskirja sõnastus). See on osa täitevvõimu toimimisest. Ometigi avardavad eelnõuga tehtud muudatused valitsuse võimupiire ning eelnõu sellisel kujul menetlemine tuleks peatada. Vormiliselt lisati võimupiire avardavad volitused lihtsalt ühe parlamendis oleva eelnõu sappa, ja kuigi avalikkus on sellist praktikat seni sallinud, tuleks sellest loobuda. Debatti eelnõu muudatuste üle pole olnud, läbi on vaidlemata volituste tegelik tähendus ning kiirustamine jätab vähemalt mulje soovist saada eriolukorra varjus võimu juurde.