Ardo Hansson: ei muutu suurt midagi

Ardo Hansson. Foto: Mihkel Maripuu

Koroonaviiruse kahjud võrreldes eelmiste üleilmsete pandeemiate või hiljutiste katastroofidega on üpris tagasihoidlikud. Et inimeste mälu on lühike, kaob ka seekordne kriis peagi unustusse, kirjutab Eesti Panga endine president Ardo Hansson.

Kaks asja on üsna selged. Esiteks on koroonakriisil ränk lühiajaline majanduslik mõju, eriti ettevõtlusele ja seal töötavatele inimestele. Teiseks jäävad järgmiste kvartalite jooksul tarbimine ja investeeringud tõenäoliselt mõõdukaks, nii vähenenud sissetulekute kui ka kasvanud hirmu ja ebakindluse tõttu (sealhulgas hirm võimalike uute nakatumislainete ees).

Pandeemia pikemaajalise mõju üle on aga rohkem debateeritud. Mitme kommentaatori arvates saab sellest juhtumist pöördepunkt, mis kas püsivalt vähendab meie elatustaset või viib meid senisest väga teistsuguse ühiskonna ja majanduse korralduseni. Mõned utopistlikumad või mässulisemad kuulutavad isegi «ületarbimise», turumajanduse või liberaalse demokraatia lõppu. Kui see viirus pole kõigist eelkäijatest täiesti erinev, on minu arvates selline areng äärmiselt ebatõenäoline, ja seda kolmel põhjusel.

Esiteks – pandeemia ei muuda põhimõtteliselt Eesti pikaajalist tootmisvõimsust, mõõdetud meie tööjõu või füüsilise kapitali (masinad, seadmed, rajatised, taristu) suuruse järgi. Eesti tööealine elanikkond on praegu 981 000 inimest. Arvestades haiguse senist levikut, ei tohiks pandeemia sellele arvule märgatavat mõju avaldada. Viiruse tagajärjel mõned surevad ja teised vaid haigestuvad, kuid surmajuhtumid (seni umbes 50) jäävad tõenäoliselt üliväikeseks osaks kogu elanikkonnast. Samuti näib, et viirus mõjutab ebaproportsionaalselt vanemas eas inimesi. See tähendab, et mõju tööealisele elanikkonnale kujuneb veelgi väiksemaks kui selle kahju kogu elanikkonnale.