Juhtkiri: kallid kütusemüüjad, usaldus on kadumas

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Venemaal ringleb neil päevil anekdoot: «Energeetikaministri avaldus: ­hoolimata nafta hinna kukkumisest, ­õnnestus meil suurte jõupingutustega hoida bensiini hind endisel tasemel.» Kahjuks näib see osaliselt kehtivat ka kütusemüügi kohta Eestis.

Nüüd on kütuse hind tanklates küll langenud, kuid jutt ja põhjendused, mis seda saatsid, rääkimata viivitusest, ei kannata kriitikat. Tõsi, kogu tarneahelat ei kontrolli ega mõjuta Eesti kütusemüüjad. Kütuse hind tervikuna (ka sisseostuhind) kujuneb avalikkuse eest varjatult ning meil pole aimugi, mida vormel «sisseostuhinna kallinemine» tegelikult tähendab või kas see üldse kallines.

Eestis moodustavad umbes 60 protsenti kütuse hinnast riigi maksud. Ülejäänud 40 protsenti on sisseostuhinna kõikumine ja ettevõtete kasumimarginaal. Tulenevalt sisseostuhinna muutusest peaks kütuse hind langema või sama hinnataseme juures suurenema kasumimarginaal. Tavaliselt põhjendatakse hinnatõusu sisseostuhinna tõusuga ja hinna püsimist varem sisse ostetud kallima kütusega. Kuidagi jääb mulje, et meie kütuse­ette­võtted ostavad kütust alati siis, kui see on kallis. On ka väidetud, et meie kütuse hind, mis oli kõrgem kui naaberriikides, tulenes veebruarikuisest valearvestusest, kui osteti sisse suurem kogus kallimat kütust.

Hinda mõjutab seegi, et Eesti turg on väike ning meil pole oma rafineerimistehast, maavarast rääkimata. Käive on väike ja sellisel juhul peab kaupmees kallimalt müüma, aga kui kallimalt müüa, on käive paratamatult väiksem. Samas ei toeta väikese käibe argumenti statistika. Naftata ­riigis on aastaid olnud suurimaks maksumaksjaks kütusemüüja, suurimate maksumaksjate edetabelist leiab neid veel mitu.

JUHTmõte

Kuidagi jääb mulje, et meie kütuseettevõtted ostavad kütust alati, siis kui see on kallis.

Turumajanduses ei määra ­millegi maksumust aga ainult varasem soetushind ja püüd säilitada marginaali. Vabal turul kujuneb kauba hind ikkagi nõudluse ja pakkumise vahekorrast. Ostjate jaoks ei ole aga ükski turg vaba, kui suured müüjad sõlmivad kokkuleppeid kõrgema hinna hoidmiseks.

Vaadates kütusemüüjate avaldusi ja põhjendusi kõrge hinna säilimise kohta, tekib kahtlus, kas sõnumid pole mitte kooskõlastatud. Need lihtsalt näivad liiga sarnased. Tõsi, on veel eredamaidki hetki. Nimelt nimetas üks kütuseettevõtte juht rahulolematuid kliente ebakompetentseteks tugitoolianalüütikuteks. Samas kui ostjad pidavat tema sõnul tanklate hinnatasemega rahul olema. Selline ülbe suhtumine oma klientidesse ei tee tippjuhile au. Kuidas hinnata, kas kliendid on rahul? Et veel ostavad kütust? Kütus ei ole luksuskaup ja kuna piirid on kinni, ei saa seda ka Lätis viisakamate müüjate juures ostmas käia.

Kui maailmas valitseks Eesti kütusemüüjate suhtumine, oleks ­juba ­ammu töötatud välja teised lahendused fossiilsete kütuste asemele. ­Kuigi maailmaturu hind ei toeta praegu muude kütuste kasutuselevõttu, ­tasub riigil strateegilises plaanis hakata soodustama alternatiivsete kütuste müügi­võrgu väljaarendamist.

Normaalses turumajanduse keskkonnas tagab aus äritegemine usalduse, et asjad on nii, nagu öeldakse. Kui väidetakse, et sisseostuhind kallines, siis usume, et see nii on. Praegune suhtumine klienti ja üleolev suhtlemine avalikkusega on selle usu kõikuma pannud.