Märt Põlluveer: mida teha tulevikus teisiti?

Märt Põlluveer. Foto: Erakogu

Oleme valmistunud sõjaliseks konfliktiks, küberkaitseks ja infosõjaks, kuid tervishoius valmisolekut ei ole. Kuidas seda luua, kirjutab Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini keskuse juht Märt Põlluveer.

Mul on unistus. Unistus, et Eesti tervishoiusüsteem on võimalikeks eriolukordadeks ja kriisideks korralikult valmistunud. Päriselt, mitte ainult paberil. Süüdistada epideemia levikus terviseametit on sama, mis vihastada rahvusliku peegelpildi peale. Selle asemel tuleks praegu mõelda, mida peaksime tegema, et tervishoius ootamatusteks paremini valmis olla.

Tulenevalt 2018. aastal vastu võetud hädaolukorra seadusest on terviseamet hädaolukorra staabiprotseduuride ja juhtimisvõimekuse suurendamisega tegelenud alles paar aastat, kuid töövõimelise staabi loomiseks läheb tarvis korralikku rahalist tuge ja süsteemset tööd kaheksa või kümme aastat. Samas on tervishoius süsteemset hädaolukorravalmidust rohkem või vähem ignoreeritud ligi 25 aastat.

Hoolimata ägedatest seisukohavõttudest ei ole ükski Eesti haigla hädaolukordadeks nõutaval tasemel valmis. Näeme, et tegeliku kriisi puhul maksab see, milleks reaalselt valmis ollakse. Üks reaalsuse osa on aga see, et Eesti haiglates pole reservmeditsiinivarustust. Alaliselt pingelise eelarve puhul on otsustajatel raske leida motivatsiooni reservide tekitamiseks. Ja mis kõige tähtsam: polnud poliitilist suunist. Kriisivalmidust on raske rahvale müüa ja ega inimesed ka oma isiklikus elus reservide peale suurt ei mõtle. Vaid kümnel protsendil Eesti elanikest on sääste, mida jätkub enamaks kui nelja kuu vajadused.

Oleme taasiseseisvumisest alates ühiskonnana tõsiselt valmistunud võimalikuks konventsionaalseks sõjaliseks konfliktiks, viimasel kümnendil ka küberkaitseks ja infosõjaks. Samas oli valdkonna spetsialistide hulgas ammu teada tõsiasi, et tervishoius me tõsisemaks kriisiks valmis ei ole. Praegune juhtum, kus üks mikroob külmutas ühiskonna tavapärase toimimise, on selle ehe näide. Mida peaksime tegema, et tervishoius ootamatusteks senisest paremini valmis olla?