:format(webp)/nginx/o/2020/05/04/13083881t1h7d26.jpg)
Kui Cory Finley film «Räpane haridus» läinud aasta septembris Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil väljamüüdud kinosaalides linastus, ennustati sellele filmiauhindu, ent heideti ka ette kommertslikkust – nagu oleks rahaline edu filmitööstuses midagi häbiväärset.
Aga kinosaalidesse film ei jõudnudki, selle asemel lõi HBO lauale 20 miljonit dollarit ja omandas voogedastusõigused. Mõlemad filmi staarid, Hugh Jackman ja Allison Janney väljendasid kerget pettumust – nüüd on nende lootuste piiriks Oscari asemel parimal juhul Emmy. Aga nagu ütles Jackman väljaandele Variety: «Aga võib-olla polegi see paha, arvan, et nüüd näeb seda palju rohkem inimesi.» Käesolevat olukorda arvestades tundub, et keegi vaatas kuskil väga terase pilguga tulevikku.
«Räpane haridus» põhineb tõestisündinud lool ja räägib ajaloo suurimast korruptsioonijuhtumist USA koolisüsteemis. Tegevus toimub ühes Long Islandi Roslyni-nimelises linnakeses. Sealne kool on A-klassi ülikoolidesse sissesaanute arvu põhjal koostatavas edetabelis üsna kõrgele kohale tõusnud, mis tähendab, et kõrgema keskklassi valged tahavad oma võsukesi sinna õppima panna, millest omakorda johtub Roslyni kinnasvarahindade ning tööhõive kaunis tõusujoon.
Suuresti on see kohaliku haridusosakonna juhi Frank Tassone’i teene – teda mängibki Hugh Jackman. Jackmani karjääri tulipunktis on muidugi tema kehastatud Wolverine. Pean «Loganit» (2017) üheks läbi aegade parimaks koomiksifilmiks, aga Tassone’i roll annab Jackmanile võimaluse näidata end lihtsalt väga hea näitlejana, ilma et rolli peaks toestama adamantium-skelett.
Huvitavaks läheb asi siis, kui vaadatakse, kuidas selles ringkäendusringmängus osalejad paise lahtilõikamisele reageerivad.
Tuleb välja, et Long Islandi koolisüsteemis käib kõva korruptsioon ja varastamine, nagu oleks seal võimul Keskerakond oma parimatel päevadel. Maksumaksjate raha kanditakse mõnuga ja miljonite kaupa eramutesse, Manhattani Upper East Side’i korterites registreeritud varifirmadesse ning tasutakse ka selliste mänguasjade eest nagu Corvette’i sportautod ja Sony videokonsoolid.
Huvitavaks läheb asi siis, kui vaadatakse, kuidas selles ringkäendusringmängus osalejad paise lahtilõikamisele reageerivad. Oma ülbuse tõttu jääb vaatajale negatiivsena silma proua Gluckin (Allison Janney võrratu kõrvalosatäitmine), kuid peagi selgub, et see sirgjooneline daam on kogu muu kõntsa seas veel sümpaatne tegelane.
Filmi suurim väärtus on loo jutustamise viis: nõnda avavad režissöör ja stsenarist (Mike Makowsky) New York Magazine’i artikli põhjal tehtud linateoses oma sotsiaalse skalpelliga viisakate inimeste lipsutaguse ja uurivad eneseõigustusi, mis seal lehkavas korruptsioonimädas mõnusasti vingerdavad. «Me ju varastame rahva raha tema enese hüvanguks,» siristab seesugune südametunnistus.
«Valeta natuke, varasta natuke, / liialdusist ent hoidu. / Ei kukuta nupumeest pisike patuke, / küll aga lolli ja loidu,» kirjutas Heiti Talvik pilkavalt («Dies irae», 1934). Mitte midagi pole muutunud ei siin ega lombi taga.
ARVUSTUS
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)